Juhtusin Klassikaraadios järelkuulama Ignar Fjuki toimetatava saatesarja „Räägivad“ lugu riigist, omavalitsusest ja kodanikust. Kahe käega võin allkirja anda Anvar Samosti arvamusele, et Riigikogu koalitsioonipoliitikute kava keelustada kättemaksuks Tallinnale kogu Eestis omavalitsuste seaduslik müügimaksu kehtestamise õigus on täiesti jabur. Samuti olen nõus teise saatekülalise Meelis Atoneni väitega, et müügimaks on jäägitult mõislik ja üldse mitte diskuteeritav asi.
Ainult mõistuse hääleks saab pidada saatejuhi tähelepanekut, et Tallinna müügimaks on omamoodi pahupidine regionaalpoliitiline meede. On ju Tallinna supermarketites toiduainete hinnad riigi odavaimad. Suviti Pärnu kandis elades ja ringi kolades olen omal nahal tunda saanud, kuidas kaugus keskusest piimaliitri hinda kasvatab. Kuidagi nagu loomuvastane nähtus, mida taunima siiski ei kiputa. Kellelgi pole mõttesse tulnud ebanormaalseks pidada sedagi, kuidas tuhanded Harjumaa ja kaugemategi paikade elanikud täiesti tasuta pealinna infrastruktuuri kasutavad. Kuid jäägu need tõsiasjad aja arutada.
Linnade Liit on pöördunud Riigikogu poole ettepanekuga müügimaksu keelustavat eelnõu mitte menetleda, sest majandussurutise olukorras oleks selline seaduseparandus täiesti kohatu Eks peagi näeme, kas Riigikogu juhatus ikka saab aru, et Tallinna rahanduslik põhjalaskmine muudaks kogu riigi Kreeka-taoliseks hädavareseks ja euro kasutuselevõtt peatataks. Katse Tallinnale Kreekat teha on hullem kui jaburus.
Mis eelnõu autorite peas õieti toimub? Kujutame ette, mis oleks juhtunud, kui mõnel mõisapoiste parve uputanud Paunvere koolijütsil oleks tekkinud mõte lasta parv põhja koos parvetajatega. Välja oleks mõeldud viis, kuidas seda teha, ning põõsastesse ootama jäädud. Parve täitumise järel oleks käinud raks ja jõgi täitunuks surmahirmus rabelevate noorhärradega. Just midagi sellist lootsid saavutada ka keelueelnõu algatamisest linnapea juubelisünnipäeval teatanud Riigikogu liikmed.
Kuigi linnavalitsuse kavatsus müügimaks kehtestada oli ammuilma teada, oodati ära, millal jõusse astuvad maksu haldamise kokkulepped Maksu- ja Tolliametiga, linn võtab tööle asjakohased ametnikud ning jõuab teha muid kulutusi. Alles siis leiti end Kalevipoja väärilisteks tegudeks küps olevat ja raksati rusikaga.
Huvitav, kas Pentuse-Reinsalu paktiga ühinenud Riigikogu liikmeid president Toomas Hendrik Ilvese arvamus põrmugi ei huvita? Kui nad seni pole kuulnud, siis võtku vähemalt nüüd teadmiseks, et meie riigipea on seadusandluse kasutamise poliitilise võitluse malakana selgesõnaliselt hukka mõistnud.
Saturday, June 12, 2010
Thursday, May 27, 2010
Rahvaliidu parempoolsus – müüt või suitsukate?
Vanameelsetel Rahvaliidu liikmetel on õnnestunud blokeerida mõjuka ühendpartei tekkimine SDE-ga ühinemise teel. Nad püüavad kõigest väest vastanduda sotsiaaldemokraatidele, sattudes poliitilises retoorikas rägastikesse, kust selgust otsi tikutulega. Auesimees Arnold Rüütel kordab tuntud fraasi, et Rahvaliit on paremtsentristlik rahvuslik-konservatiivne erakond, kuid ... See, mis tuleb pärast sõna „kuid“, pole just eriti originaalne, aga kukalt kratsima sunnib ometi.
Niisiis, paremal küll, rahvuslik ja alalhoidlik kah, kuid samal ajal hooliv tööinimeste suhtes. Sellega nagu osutatakse asjaolule, et Rahvaliidu parempoolsus ja rahvuslik konservatiivsus on kuidagi erilised, sisaldades ka osiseid, mis sama mõõtu poliitilistel kooslustel puuduvad. Sotsiaaldemokraadid ärgu püüdkugi oma vasakpoolsuses rahva tõeliste huvide esindajate seltsi tikkuda, nemad ei saa olla ühtaegu paremrahvuslased ja skaala vasemal poolel mängijad. Rahvaliit saab küll, nimetatagu teda peremeeste või popside, kulakute või kolhoosiesimeeste parteiks. Tema tublid veteranliikmed on kunagisse sotsialistlikku suurpõllundusse panustamisega ja maarahvale töö andmisega kõik patud lunastanud.
Arvo Sirendi otsib tuge veelgi kaugemast minevikust, samastades Rahvaliitu ja juba Eesti Vabariigi sünniaegadel tegutsenud Maaliitu. Ainult Maaliit teadis, mida rahvas tegelikult vajab, sotsid aga näiteks olevat soostunud koostööd tegema Saksa okupantidega. Tõe huvides tuletagem siiski meelde, et esimestes Eesti parlamentides olid vasakerakonnad ülekaalus. Nende osa end iseseisvaks võidelnud riigile tähtsate otsuste tegemisel ja reformide elluviimisel oli väga suur.
Aga tuleme tagasi selle „kuid“ juurde. Kas siis parempoolsus ja rahvuslikkus on paratamatult vastuolus tööinimeste huvidega? IRL ja Reformierakond ilmselt nii ei arva ega sotsiaalse progressi vastaselt ka ei tegutse. Erinevus on lihtsalt meetodites, kuidas heaoluühiskonna poole liikuda. Rahvaliitlaste seniste tegude järgi otsustades on nad pigem siiski vasak- kui paremtsentristid. Ühinemiskartuses tuldi välja parempoolsuse rõhutamisega, mis on vaid müüt või suitsukate.
Kunagi ajakirjandust õppiva tudengina praktikal olles sain ülesande kirjutada Lev Tolstoi ümmarguse sünniaastapäeva tähistamisest Draamateatris. Suitsetamisruumis nägin Juhan Smuuli väikse seltskonnaga elavalt juttu ajamas. Kõrvu jäid tema sõnad: senikaua kui meie külades eesti keelt räägitakse, ei kao eesti rahvas kuhugi. Kas sellise arvamuse avaldamine annab piisavalt põhjust pidada kommunistist kirjanikku konservatiivseks rahvuslaseks? Ilmselt mitte.
Niisiis, paremal küll, rahvuslik ja alalhoidlik kah, kuid samal ajal hooliv tööinimeste suhtes. Sellega nagu osutatakse asjaolule, et Rahvaliidu parempoolsus ja rahvuslik konservatiivsus on kuidagi erilised, sisaldades ka osiseid, mis sama mõõtu poliitilistel kooslustel puuduvad. Sotsiaaldemokraadid ärgu püüdkugi oma vasakpoolsuses rahva tõeliste huvide esindajate seltsi tikkuda, nemad ei saa olla ühtaegu paremrahvuslased ja skaala vasemal poolel mängijad. Rahvaliit saab küll, nimetatagu teda peremeeste või popside, kulakute või kolhoosiesimeeste parteiks. Tema tublid veteranliikmed on kunagisse sotsialistlikku suurpõllundusse panustamisega ja maarahvale töö andmisega kõik patud lunastanud.
Arvo Sirendi otsib tuge veelgi kaugemast minevikust, samastades Rahvaliitu ja juba Eesti Vabariigi sünniaegadel tegutsenud Maaliitu. Ainult Maaliit teadis, mida rahvas tegelikult vajab, sotsid aga näiteks olevat soostunud koostööd tegema Saksa okupantidega. Tõe huvides tuletagem siiski meelde, et esimestes Eesti parlamentides olid vasakerakonnad ülekaalus. Nende osa end iseseisvaks võidelnud riigile tähtsate otsuste tegemisel ja reformide elluviimisel oli väga suur.
Aga tuleme tagasi selle „kuid“ juurde. Kas siis parempoolsus ja rahvuslikkus on paratamatult vastuolus tööinimeste huvidega? IRL ja Reformierakond ilmselt nii ei arva ega sotsiaalse progressi vastaselt ka ei tegutse. Erinevus on lihtsalt meetodites, kuidas heaoluühiskonna poole liikuda. Rahvaliitlaste seniste tegude järgi otsustades on nad pigem siiski vasak- kui paremtsentristid. Ühinemiskartuses tuldi välja parempoolsuse rõhutamisega, mis on vaid müüt või suitsukate.
Kunagi ajakirjandust õppiva tudengina praktikal olles sain ülesande kirjutada Lev Tolstoi ümmarguse sünniaastapäeva tähistamisest Draamateatris. Suitsetamisruumis nägin Juhan Smuuli väikse seltskonnaga elavalt juttu ajamas. Kõrvu jäid tema sõnad: senikaua kui meie külades eesti keelt räägitakse, ei kao eesti rahvas kuhugi. Kas sellise arvamuse avaldamine annab piisavalt põhjust pidada kommunistist kirjanikku konservatiivseks rahvuslaseks? Ilmselt mitte.
Wednesday, April 28, 2010
Oo Robin Hoodi keel, võta mind jäägitult!
Sattusin juhuslikult Vikerraadio hommikusaate lõigule, kus soovitati e-kirjad saata aadressil viker@irr.ee. Mis i? Kuna ma varasemat juttu ei kuulnud, torkas esimese hooga pähe, et äkki kuulsin valesti kolmandat tähte ja tegemist on tuntud erakonna IRLiga. Kohe oli aga selge, et Vikerraadio saatejuht ajab siiski oma firma, st ERRi asja.
Kust siis see i, mis e asemel välja hüüti? Teadagi kust, ikka tollestsamast Robin Hoodi kodumaa keelest, mis juba tema vägitegude ajal Euroopas laialt levima hakkas. Nüüd siis on Maarjamaalgi hakatud eetamise asemel iitama. Ja see pole ainus näide kirjapildi ja häälduse lahkuajamise harrastusest. Kuku raadio keskpäevatunni saates öeldu kohaselt olevat Poola peaminister Donald Task, mitte Tusk, nagu Poolas kirjutatakse ja hääldatakse.
Nõukogude ajal oli igal eestlasel meie keelele väga tervistavalt mõjunud kaitserefleks vene keele mõjude vastu. Ajakirjanike Liidu keelesektsioon kujunes omamoodi vastupanuliikumise keskuseks. Nüüd aga jahume eesti keelest kui mingist tülikast kärbsest, kes nõuab eluõigust interneti avarustel, säilimist kõrgkoolide auditooriumides ja teadustöödes, enda korrektset kasutamist nii tänaval kui kohtusaalis. „Kas kõike seda jama pikas perspektiivis ongi vaja, inglise keelega tsipa lihtsam,“ arvavad mõned ennast targaks pidavad tegelased. Neid ei huvita põrmugi see, et hiljuti lisati põhiseadusse eriline keele kaitset käsitlev klausel.
Midagi pole teha. Koogutame siis edasi ja võtame lahke naeratusega vastu kõike, mida Robin Hoodi keel pakub. Andume talle jäägitult. Kirjutame tööd otsides siiviisid (ehkki CV pärineb ladina keelest) ja mängime siidiplaate (ehkki siidile võib küll trükkida, kuid mitte muusikat salvestada). Okei!
Kust siis see i, mis e asemel välja hüüti? Teadagi kust, ikka tollestsamast Robin Hoodi kodumaa keelest, mis juba tema vägitegude ajal Euroopas laialt levima hakkas. Nüüd siis on Maarjamaalgi hakatud eetamise asemel iitama. Ja see pole ainus näide kirjapildi ja häälduse lahkuajamise harrastusest. Kuku raadio keskpäevatunni saates öeldu kohaselt olevat Poola peaminister Donald Task, mitte Tusk, nagu Poolas kirjutatakse ja hääldatakse.
Nõukogude ajal oli igal eestlasel meie keelele väga tervistavalt mõjunud kaitserefleks vene keele mõjude vastu. Ajakirjanike Liidu keelesektsioon kujunes omamoodi vastupanuliikumise keskuseks. Nüüd aga jahume eesti keelest kui mingist tülikast kärbsest, kes nõuab eluõigust interneti avarustel, säilimist kõrgkoolide auditooriumides ja teadustöödes, enda korrektset kasutamist nii tänaval kui kohtusaalis. „Kas kõike seda jama pikas perspektiivis ongi vaja, inglise keelega tsipa lihtsam,“ arvavad mõned ennast targaks pidavad tegelased. Neid ei huvita põrmugi see, et hiljuti lisati põhiseadusse eriline keele kaitset käsitlev klausel.
Midagi pole teha. Koogutame siis edasi ja võtame lahke naeratusega vastu kõike, mida Robin Hoodi keel pakub. Andume talle jäägitult. Kirjutame tööd otsides siiviisid (ehkki CV pärineb ladina keelest) ja mängime siidiplaate (ehkki siidile võib küll trükkida, kuid mitte muusikat salvestada). Okei!
Tuesday, April 27, 2010
Oravate peas põleb müts
Oravad on teinud järjekordse meeleheitliku katse Tallinna koalitsiooni kangutamiseks ja kas või pisemategi eelduste loomiseks, et ise pealinnas võimule tulla. Senised seadustega manipuleerimised koos meelsussõbrast erakonnaga on ju jõuetuina hääbunud nagu konnatiigi ummiklained. Nüüd siis meisterdati linnavalitsuse jaoks valmis järjekordne haisupomm. Oravast sotsiaalminister andis välja määruse, mille kohese täitmata jätmise korral ei pääse pealinna pealekasvavad lapsed lähiaastatel enam lasteaeda. Nad pääseksid sinna ainult siis, kui linnavalitsus annaks jalamaid 900 miljonit krooni uute lasteaedade ehitamiseks ja need paari kuuga püsti pandaks.
Saite nüüd! Vingerdage välja, kuidas tahate! Rahvas teid enam volikokku ei vali. Sellise alatooniga parastus õhkus sotsiaalministri intervjuust Kuku raadiole, mille küsitleja teda igati julgustas endas kindel olema. See, et masule vaatamata on lasteaiad suudetud siiski rahuldavalt töös hoida, kõrge riigiametniku tähelepanu ei pälvinud. Oma jutuga meenutas ta põleva mütsiga tuntud tegelast, kes karjub: „Võtke varas kinni!“
Saite nüüd! Vingerdage välja, kuidas tahate! Rahvas teid enam volikokku ei vali. Sellise alatooniga parastus õhkus sotsiaalministri intervjuust Kuku raadiole, mille küsitleja teda igati julgustas endas kindel olema. See, et masule vaatamata on lasteaiad suudetud siiski rahuldavalt töös hoida, kõrge riigiametniku tähelepanu ei pälvinud. Oma jutuga meenutas ta põleva mütsiga tuntud tegelast, kes karjub: „Võtke varas kinni!“
Saturday, March 6, 2010
Eestlannade palgaosa rööv suurim Euroopa Liidus
Sedapsi jah teatasid naistepäevaeelsel nädalal Euroopa infoagentuurid. Meie meedial kippus see teade küll kurku kinni jääma, kuid fakt jääb faktiks: Maarjamaal makstakse õrnemast soost töötajale 30 protsenti vähem palka, kui sama töö eest saaks üks õige eesti mees. Jälle oleme esimesed! Kaua sa ikka korrutad, et esimesena seadsime sisse e-riigi, pealegi kui selles valdkonnas pole lihtne enam teistega sammu pidada. Naiste tööalane ahistamine aga on kindel asi. Eurovõidujooksus meist kaugele taha jäänud lätlased ei saa siingi oma 13 protsendiga meile kannule, rääkimata itaallastest, kes veidi rohkem kui nelja protsendiga tahavad öelda, et naised peavadki meestega peaaegu võrdsed olema.
Meile meeldib mitte ainult esimesed olla, vaid ka teistmoodi välja näha kui teised ja selle nimel ühte hoida. Ja see pole sugugi taunitav. Ilma sellise kokkuhoidmiseta poleks olnud iseseisva Eesti riigi sündi 1918. aastal ega laulvat revolutsiooni 70 aastat hiljem, mis viis taasiseseisvumisele poolesajandilise okupatsiooni järel. Unitaarses NSV Liidus püüdsime ametliku propaganda kiuste kasutada väikseimatki võimalust oma rahvusliku väärikuse rõhutamiseks. Isegi marurahvuslusel oli tol ajal positiivne roll. Kõik, mis oli suunatud veneliku surve vastu, aitas meid edasi.
Kahjuks mõtlevad paljud meist praegugi nii, nagu poleks juba peaaegu 20 aastat kestnud Eesti taastatud iseseisvust ja kommunismivaba Venemaad olemaski. Ikka käib hala mingist rahvuslikust hääbumisest. Absurdne on rääkida riigisisesest venestamise ohust, ometi seda teeme. Tänaste probleemide lahendamise asemel sobrame minevikus, mille sisuna kujutame venelaste vägivalda eestlaste kallal. Tegelikult tuleks rääkida kommunistlikust vägivallast, mis muserdas kõiki „vennalikus“ liidus elanud rahvaid, ka venelasi.
Populaarse raadiojaama saatesarjas „Keskpäevatund“ kuulsin täiesti arukate inimeste täiesti tõsimeelset arvamust, et Vene-Saksa gaasitoru Läänemerre paigutamisega nõustudes lõid soomlased meile noa selga. Järelikult tegid seda ka rootslased ja taanlased, rääkimata torulepingu osapooltest sakslastest ja venelastest. On ikka lurjused! Samal ajal pole ma halajate suust kordagi kuulnud tõdemust, et gaasi on ju vaja Euroopa Liidule, kuhu meiegi kuulume. Kui tahate, on see energiajulgeoleku üks komponente ... Juba kuulen end reeturiks sõimatavat. Meie ju mõistame energiajugeoleku all seda, et kõik Venemaalt voolava kraanid on kinni keeratud. Lausa õnn oleks saada gaasi purudiktaatorlikust Türkmenistanist ja ... Peaaegu oleksin lisanunud „Põhja-Koreast“, kuid kahjuks seda maavara seal ei ole.
Prantsusmaa ja Venemaa kaubavahetuse asjus oleme paranoilise kisa tõstnud nii suureks, et NATO peasekretär Rasmussen oli sunnitud meid rahustama: NATO riigilt ostetud laevu ühegi NATO riigi vastu ei kasutatata. Järsku ongi nii. Kes tahab, ärgu uskugu ja nutku edasi. Vaba inimene vabal maal võib teha, mida süda kutsub.
Mina igatahes olen äratundmisele jõudnud, et rahvusliku julgeoleku tagamiseks oleks kasulikum tegelda selliste asjadega nagu soolise võrdõiguslikkuse tagamine töösuhetes.
Meile meeldib mitte ainult esimesed olla, vaid ka teistmoodi välja näha kui teised ja selle nimel ühte hoida. Ja see pole sugugi taunitav. Ilma sellise kokkuhoidmiseta poleks olnud iseseisva Eesti riigi sündi 1918. aastal ega laulvat revolutsiooni 70 aastat hiljem, mis viis taasiseseisvumisele poolesajandilise okupatsiooni järel. Unitaarses NSV Liidus püüdsime ametliku propaganda kiuste kasutada väikseimatki võimalust oma rahvusliku väärikuse rõhutamiseks. Isegi marurahvuslusel oli tol ajal positiivne roll. Kõik, mis oli suunatud veneliku surve vastu, aitas meid edasi.
Kahjuks mõtlevad paljud meist praegugi nii, nagu poleks juba peaaegu 20 aastat kestnud Eesti taastatud iseseisvust ja kommunismivaba Venemaad olemaski. Ikka käib hala mingist rahvuslikust hääbumisest. Absurdne on rääkida riigisisesest venestamise ohust, ometi seda teeme. Tänaste probleemide lahendamise asemel sobrame minevikus, mille sisuna kujutame venelaste vägivalda eestlaste kallal. Tegelikult tuleks rääkida kommunistlikust vägivallast, mis muserdas kõiki „vennalikus“ liidus elanud rahvaid, ka venelasi.
Populaarse raadiojaama saatesarjas „Keskpäevatund“ kuulsin täiesti arukate inimeste täiesti tõsimeelset arvamust, et Vene-Saksa gaasitoru Läänemerre paigutamisega nõustudes lõid soomlased meile noa selga. Järelikult tegid seda ka rootslased ja taanlased, rääkimata torulepingu osapooltest sakslastest ja venelastest. On ikka lurjused! Samal ajal pole ma halajate suust kordagi kuulnud tõdemust, et gaasi on ju vaja Euroopa Liidule, kuhu meiegi kuulume. Kui tahate, on see energiajulgeoleku üks komponente ... Juba kuulen end reeturiks sõimatavat. Meie ju mõistame energiajugeoleku all seda, et kõik Venemaalt voolava kraanid on kinni keeratud. Lausa õnn oleks saada gaasi purudiktaatorlikust Türkmenistanist ja ... Peaaegu oleksin lisanunud „Põhja-Koreast“, kuid kahjuks seda maavara seal ei ole.
Prantsusmaa ja Venemaa kaubavahetuse asjus oleme paranoilise kisa tõstnud nii suureks, et NATO peasekretär Rasmussen oli sunnitud meid rahustama: NATO riigilt ostetud laevu ühegi NATO riigi vastu ei kasutatata. Järsku ongi nii. Kes tahab, ärgu uskugu ja nutku edasi. Vaba inimene vabal maal võib teha, mida süda kutsub.
Mina igatahes olen äratundmisele jõudnud, et rahvusliku julgeoleku tagamiseks oleks kasulikum tegelda selliste asjadega nagu soolise võrdõiguslikkuse tagamine töösuhetes.
Friday, February 5, 2010
Idiotism – religioosne pluss poliitiline
Infoagentuurid on teatanud jahmatavast teost, aumõrvast Türgis, riigis, kes tahab astuda Euroopa Liitu. Kahtlen, kas sõnad „au“ ja „mõrv“ on üldse kokkupandavad, sest mõisteid, mis oleksid rohkem vastandlikud, on võimatu leida. Kellele tegi au 16-aastase neiu matmine elusalt, noore elu vägivaldne lõpetamine inimsusevastaseid religioosseid tavasid järgides? Mitte kellelegi. Maailma kohal kaigub viha ja hukkamõist.
Pärast sellise islamistlikku idiotismi kajastava uudise lugemist kangastus minu kujutluses kunagine neidude ja naiste elusalt põletamine tuleriidal, sealhulgas Maarjamaal. Tolle nähtuse tõukejõud oli siiski teine, nimelt kristlik idiotism. Piisas kiriklikele võimuritele arvamuse edastamisest, et naabrinaine on nõid, ja tema tee tuleriidale oli enam kui kindel. Kangesti meenutab see Siberi-teele suundunud stalinlike loomavagunite täitmise üht meetodit – pealekaebamist.
Näete, mõttekäik jõudis kiiresti religioosse idiotismi juurest poliitilise idiotismini ja sellest tulenevate kuritegudeni. Ju neil seos on üsna tugev. Pärtliöö ei erine põhimõtteliselt millegagi kristalliööst ja pikkade nugade ööst Kolmandas Reichis või kolmekümnendate aastate massilistest öistest vahistamistest NSV Liidus. Marurahvusliku ideoloogia kohaselt pidid miljonid inimesed, kaasa arvatud lapsed, surema ainult sellepärast, et nad kuulusid mingisse teise rahvusse. Kommunism tappis kuklalasu või sunnitööga miljoneid esimesel sotsialismimaal, Hiinas, Kambodžas (selles riigis pea pool elanikest) jm sel ettekäändel, et neil oli oma arvamus ja kommunistidele ebameeldiv sotsiaalne päritolu.
Totalitarismile omane vabaduse kägistamine pole sugugi veel minevikunähtuseks muutunud, ehkki natsismi ja kommunismi levitavaid suurriike vähemalt Euroopas enam ei ole. Vabadust kägistavad ka need, kes Afganistanis absurdsesse usupõhimõttesse klammerdunult võitlevad selle nimel, et tütarlapsed ei saaks õigust koolis käia. Vabadust kägistasid needki, kes meile tule ja mõõgaga ristiusku pähe määrisid. Ja ma ei näe mingit vahet Inkvisitsiooni, Gestapo ja KGB kuritegudes.
Pärast sellise islamistlikku idiotismi kajastava uudise lugemist kangastus minu kujutluses kunagine neidude ja naiste elusalt põletamine tuleriidal, sealhulgas Maarjamaal. Tolle nähtuse tõukejõud oli siiski teine, nimelt kristlik idiotism. Piisas kiriklikele võimuritele arvamuse edastamisest, et naabrinaine on nõid, ja tema tee tuleriidale oli enam kui kindel. Kangesti meenutab see Siberi-teele suundunud stalinlike loomavagunite täitmise üht meetodit – pealekaebamist.
Näete, mõttekäik jõudis kiiresti religioosse idiotismi juurest poliitilise idiotismini ja sellest tulenevate kuritegudeni. Ju neil seos on üsna tugev. Pärtliöö ei erine põhimõtteliselt millegagi kristalliööst ja pikkade nugade ööst Kolmandas Reichis või kolmekümnendate aastate massilistest öistest vahistamistest NSV Liidus. Marurahvusliku ideoloogia kohaselt pidid miljonid inimesed, kaasa arvatud lapsed, surema ainult sellepärast, et nad kuulusid mingisse teise rahvusse. Kommunism tappis kuklalasu või sunnitööga miljoneid esimesel sotsialismimaal, Hiinas, Kambodžas (selles riigis pea pool elanikest) jm sel ettekäändel, et neil oli oma arvamus ja kommunistidele ebameeldiv sotsiaalne päritolu.
Totalitarismile omane vabaduse kägistamine pole sugugi veel minevikunähtuseks muutunud, ehkki natsismi ja kommunismi levitavaid suurriike vähemalt Euroopas enam ei ole. Vabadust kägistavad ka need, kes Afganistanis absurdsesse usupõhimõttesse klammerdunult võitlevad selle nimel, et tütarlapsed ei saaks õigust koolis käia. Vabadust kägistasid needki, kes meile tule ja mõõgaga ristiusku pähe määrisid. Ja ma ei näe mingit vahet Inkvisitsiooni, Gestapo ja KGB kuritegudes.
Wednesday, February 3, 2010
101 Dalmaatsia koera Eestisse kippumas
Mine tea, miks, kuid 101 Dalmaatsia koera kipuvad Eesti asjadesse sekkuma. See, et meil on 101 parlamendikohta, nendesse muidugi ei puutu. Tähelepanu äratab aga selle arvu lembesuse levima hakkamine. Kuskil tahetakse teoseid 101 märgi all hakata välja andma, mõni mees on leidnud Eesti ajaloost 101 tähtsündmust jne. Kas tegemist on mingi uue maagiaga?
Subscribe to:
Posts (Atom)