Tuntud ühiskonnategelane ja ettevõtja Jüri Mõis on esinenud praeguses ametliku ummiklainelise ajupesu õhkkonnas väga värskena mõjuva avaldusega Eesti-Vene suhete kohta. See on lähedane tema kunagisele arvamusele tollaste parteikaaslaste tegevusmotiivide kohta: esmajoones ei huvita neid Eesti elu edendamine, vaid see, kuidas venelastele ära teha. Nüüd näitab ta, et valitseva ladviku eesmärk on sama ning see mõjub hukutavalt Eesti majandusele ja mainele. Selle arvamusega saab ainult nõustuda. Tõepoolest, Ansipi-Ilvese avalikult venevastane kurss, mille heakskiitu Euroopa Liidu piires võib täheldada ainult teiste Balti riikide teatud ringkondades ja Poola paremäärmuslasest presidendi kabinetis, ei vasta meie rahvuslikele huvidele. Ometi materdatakse solvunult Soome presidenti ning isegi suurte ELi riikide poliitikuid ja NATO juhtivtegelasi, kui need poole sõnagagi julgevad säärases kursis kahelda. Seda kurssi viskuvad kobra välkkiirust matkides kriitikute vastu kaitsma nii mõnedki meediabroilerid. Midagi taolist olevat juhtunud stalinliku parteilise ajakirjanduse õitseaegadel ...
ETV AK kutsus Jüri Mõisa öeldut kommenteerima sotsioloogi, keda veel punaprofessoriks pole tembeldatud. Tema sõnul ei ole Eesti riigil praegu aega Eesti-Vene suhetega tegelda. Hoopis tähtsam olevat majanduslangusest tulenevaid probleeme lahendada. Aga kas Jüri Mõis räägib millestki muust? Tema ju seda väidabki, et majandusraskuste üks põhjusi on Venemaaga suhtlemise taandareng. Me otsekui ihaleksime vastasseisu järele. Peaministri väitel on tähtsam arendada majandussuhteid Põhjamaadega. Ei vaidle vastu nende suhete tähtsusele. Kuid kas meie kaubad on võimelised konkureerima sealsel väiksel ja üleküllastunud turul Venemaa turuga võrdväärselt? Nii kitsalt asjadele vaadates pole meil mingit lootust järsult suurendada eksporti kui majanduskasvu alust.
Kitsalt näeb probleemi ka tuntud poliitik Marko Mihkelson. Oma blogis Jüri Mõisaga kakeldes küsib ta, kas heanaaberlikkuse ja normaalsete suhete all peetakse silmas erahuvi või rahvuslikku huvi, mille sisuks on muu hulgas riigi ja tema kodanike julgeoleku tagamine. Kas siis erahuvi on vstuolus rahvusliku julgeolekuga? Nii jõuame veidra tõdemuseni, et Eesti julgeoleku huvides tuleb siin ja Venemaal kapitalism asendada mingi muu süsteemiga. Kommunistid on seda peaaegu sajandi jooksul proovinud, kuid midagi pole välja tulnud. Ei õnnestu see ka rahvuskonservatiiv Mihkelsonil.
Soome ja Venemaa suheid arvustades nimetab ta neid vana malli kohaselt finlandiseerumismudelile vastavaiks. Ta ei tahagi mõista, et praegu ei ole tegemist külma sõja aegse maailmaga. Uus Venemaa ei ole kommunistlik N Liit. Soome ja Venemaa suhted on avatud ja tuginevad vastastikusele usaldusele. Aga Mihkelson väidab: Soome eeskujul käitumiseks peaks Eesti välja astuma NATOst ning loobuma täielikult iseseisvast välispoliitikast. Sic! Kas Soome välispoliitika ei ole iseseisev? Kas see saab iseseisvaks siis, kui Soome astub NATOsse ja katkestab suhted Venemaaga? Midagi niisugust on totter loota. NATO liikmetel Saksamaal, Itaalial ja Prantsusmaal on sõbralikud suhted Venemaaga ning NATO juhte ei häiri see põrmugi. Marko Mihkelsoni arusaamad on täielikus vastuolus Tartus esinenud NATO endise peasekretäri ja ilmselt ka praeguse peasekretäri seisukohtadega. NATO olemasolu mõte ei ole rusikat taskus hoides konfrontatiooni õhutamises ja sel moel oma liikmesriikide julgeoleku tagamises, vaid kõigi riikidega koostöö edendamises ja seal demokraatia arendamises, uute eraldusjoonte mahamärkimise ning nende taga klähvimise vältimises.
Jõudu Jüri Mõisale tema õilsates püüdlustes!
