Sattusin juhuslikult Vikerraadio hommikusaate lõigule, kus soovitati e-kirjad saata aadressil viker@irr.ee. Mis i? Kuna ma varasemat juttu ei kuulnud, torkas esimese hooga pähe, et äkki kuulsin valesti kolmandat tähte ja tegemist on tuntud erakonna IRLiga. Kohe oli aga selge, et Vikerraadio saatejuht ajab siiski oma firma, st ERRi asja.
Kust siis see i, mis e asemel välja hüüti? Teadagi kust, ikka tollestsamast Robin Hoodi kodumaa keelest, mis juba tema vägitegude ajal Euroopas laialt levima hakkas. Nüüd siis on Maarjamaalgi hakatud eetamise asemel iitama. Ja see pole ainus näide kirjapildi ja häälduse lahkuajamise harrastusest. Kuku raadio keskpäevatunni saates öeldu kohaselt olevat Poola peaminister Donald Task, mitte Tusk, nagu Poolas kirjutatakse ja hääldatakse.
Nõukogude ajal oli igal eestlasel meie keelele väga tervistavalt mõjunud kaitserefleks vene keele mõjude vastu. Ajakirjanike Liidu keelesektsioon kujunes omamoodi vastupanuliikumise keskuseks. Nüüd aga jahume eesti keelest kui mingist tülikast kärbsest, kes nõuab eluõigust interneti avarustel, säilimist kõrgkoolide auditooriumides ja teadustöödes, enda korrektset kasutamist nii tänaval kui kohtusaalis. „Kas kõike seda jama pikas perspektiivis ongi vaja, inglise keelega tsipa lihtsam,“ arvavad mõned ennast targaks pidavad tegelased. Neid ei huvita põrmugi see, et hiljuti lisati põhiseadusse eriline keele kaitset käsitlev klausel.
Midagi pole teha. Koogutame siis edasi ja võtame lahke naeratusega vastu kõike, mida Robin Hoodi keel pakub. Andume talle jäägitult. Kirjutame tööd otsides siiviisid (ehkki CV pärineb ladina keelest) ja mängime siidiplaate (ehkki siidile võib küll trükkida, kuid mitte muusikat salvestada). Okei!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment