Klähvijatel sabad lidus

Niisiis on ägedate klähvimiste saatel ettevalmistatud ettevõtmine teoks saanud: Tallinnas võtab võimuohjad vasaktsentri liberaalide ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon. Allkirjad on antud ja kõned peetud.

Eriti tähendusrikkalt kõlasid SDE esimehe Jüri Pihli sõnad selle kohta, et vale on jagada erakondi ja nende valijaid valgeteks ja mustadeks. Ometi olid varem sotsid ja neist tühine vähemus on praegugi sellise jagamisega (autor paremkonservatiiv Tõnis Palts) vaikimisi nõus. Eks aeg õpeta nii mõndagi.

Eile kasutati Kanal 2 reporterisaates veel üht raskekaalulist terminit - „õige“. Vaatajatelt küsiti: kas Pihli ja Savisaare liit Tallinnas on õige asi? Mina kui televaataja ei saa küll aru, mida selle õige all mõeldakse. Kas koalitsioonide moodustamine üldse tuleb kahtluse alla seada? Kas ka koalitsioonid jagunevad õigeteks ja valedeks? Või oli vale see, et läbirääkimised toimusid täiesti demokraatlikult ja kõiki otsuseid rehitsesid põhjalikult mõlema erakonna Tallinna esindused? Ilmselt on hädaldamise ainus põhjus selles, et kaob võimalus süüdistada linnavalitsust kõigis surmapattudes tema üheparteilisuse pärast.

Tallinna volikogu valimised on ammu määdas, aga klähvimine on jätkunud valimisvõitluse vaimus. Ehkki linnavalitsusliidu tegemine seda veelgi ägestas, ei jää pärast koalitsioonilepingu allkirjastamist klähvijatel muud üle, kui sabad lidusse tõmmata.

Kui juba saatejuhid nördivad ...

... siis on ikka tõesti midagi väga tõsist lahti. Eriti kui tegemist on maailmakuulsa Vikerraadioga, kus nii mõnegi ajakirjaniku erapooletus on asendunud kindla poliitilise hoiakuga, mida avali sui eetrisse paisatakse. Täna siis teatati uhkelt, et USA presidendile Nobeli preemia määramine oli ennatlik. Sellega astuti Obamale õpetussõnu saatnud Mart Laari ja teatud pundi arvamusliidrite leeri. Ikkagi on ju suur au pürgida sama kuulsaks, kui on poliitikud, pealegi säärased poliitikud, kes jagavad maailma asju paremini kui USA, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja teiste suurriikide juhid. Kuuldavasti on ka üks kunstnik võtnud nõuks Eesti kindlameelsete tegelaste tarkust ülistada ning Repinist eeskuju võttes asunud lõuendile panema maali "Laarlased kirjutavad kirja Obamale".
Keda siis Obamale rahupreemia määramine nördima paneb? Mõistagi neid, kes sõrme otsaski ei salli pingete taandumist läänemaaima ja Venemaa suhetes. See oli ju Obama, kes ütles, et ta tahab näha edukat Venemaad. See oli ju Obama, kes Bushi raketikilbi rajamise otsuse Looja karja saatis. See on ju Obama, kes tuumarelva Maa pealt pühkimist pooldab. Ja nüüd määratakse talle Nobeli rahupreemia! Mis küll selliste arengute jätkudes saab väikesest Eestist!

Laest võetud samastus

Laest on mida tahes mugav võtta. Pole karta hukkamõistu, sest oled pööranud pilgu taeva poole, kust alati võid loota andestust. Küllap lootis seda ka meie üks tuntumaid arvamusliidreid Anvar Samost, kui ta kuumal suvepäeval R2 stuudiosse varju läinuna paiskas eetrisse süüdistuse nende eestlaste näkku, kellele Harjumäel püsti pandud võidusammas (alias Ivan Orava hauasammas) ei meeldi. Tema arvates ei meeldi nendele inimestele nii või teisiti ka Eesti Vabariik. Kas Eesti Vabariigil on tõesti puhtkristlik identiteet? Kas eestlane on nii jäägitult seotud ristiga, et igaühe, kellele see sümbol ei meeldi, peavad rahvuskaaslased tembeldama mustaks lambaks? Kas taara- ja maausulised tuleks kommunistide kombel kuulutada rahvavaenlasteks? Ja seda praeguses demokraatlikus ühiskonnas! Igatahes muistsed vabadusvõitlejad ja Võnnu all Teutooni ordu järeltulijaid pekstes Eesti iseseisvuse nimel elu andnud pööravad seda kuuldes end hauas ringi.
Nagu juba tüütuseni pikaks veninud diskussioonides korduvalt on rõhutatud, ei ole asi selles, et keegi oleks põhimõtteliseltVabadussõja võidusamba vastu. Ollakse diletantliku kunstivaba lahenduse vastu. Nõus ei olda sellega, et rinnas kantava aumärgi omaaegse tavapärase kujunduse tänapäeva linnaruumi andetu ülekandmise tulemusena on sündinud ümbrust võõrahõnguliselt rõhuv monstrum. Hauasammas ei saa olla vabaduse ja rõõmu sümbol. Tehti ju selle avamiselgi panus hardameelsusele, mitte õnnetundele. Jah, langenute ees tuleb langetada pea. Kuid sealjuures ei tohiks unustada, et vaba isamaa on meie õnn ja rõõm.

"SÕITSIN OMA SETUKAGA LINNA POOLE TRAAVI ..."

Nii laulis, nagu juhuslikult kuulsin, mäenõlvalt all-linna poole kulgedes Eesti õigusloome suurkuju Urmas Ree. Ei tahtnud ta seal näha Katariina Jeed ega päikselist Liisat, ehkki Tallinna Liisade hulgas on peaaegu sama kuulsaid naisi nagu Carmen Kass. Seaduselooja läks hoopis poliitilist rehepaplust proovima, pidepunkte otsima erakondliku võitluse vankri ette setuka asemel seaduse rakendamiseks. Õiguskantsler oli ju mõista andnud, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus ei taga pealinnas kõigi valijate häälte ühesugust kaalu, nagu nõuab põhiseadus. Kui seda nõuet lihtlabaselt täitma hakata, võib ohtu sattuda Toompea valitseva koalitsiooni eesmärk tulla eelseisvate valimiste järel võimule ka pealinnas. Nui pooleks, midagi tuleb ette võtta! „Eesmärk pühitseb abinõu“, tuletas vapper seaduselooja meelde Machiavelli aegumatut mõtet.
Läinud aasta 10. detsembril muudetigi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust. „Õilsat“ eesmärki silmas pidades piirduti näiliste muudatustega, põhiseadusliku nõude riivet ei püütudki kõrvaldada. Valimiskord pealinnas muudeti segasemaks, volikogu liikmete arvu suurendati praegusel majanduslikult niigi raskel ajal 63-lt 79-ni, s.o tasemeni, millega ei saa uhkustada isegi Islandi parlament. Niisiis saadi hakkama täiesti äraspidise teoga. Aga tühja sellest, rehepappi ei sunni miski omakasust loobuma.
All-linnas mõistagi ei jäetud säärasele demokraatia proovilepanekule reageerimata. Linnaosad otsustati kaotada ja moodustada kaheksa asemel üks valimisringkond. Seega 10. detsembri seadusega tehtud muudatus Tallinna suhtes enam ei kehti, sest linnaositi moodustatakse valimisringkonnad seal, kus linnaosad on olemas.
Toompea ehmus taaskord. Suure ähmiga kleebiti soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse sappa kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise sätted, mis tühistavad Tallinna linnaosade kaotamise ja üheainsa valimisringkonna moodustamise, sest nii ei tohtivat teha valimiste aastal.
Siis aga lõhkes pomm: president ei kuulutanud põhiseaduse põhimõtetele sülitavat seadust välja. Koalitsiooni kuuluvad riigikogujad olid valmis kas või nahast välja pugema, et olukorda päästa. Seadus käristati kolmeks tükiks. Nende menetlemine läheb opositsiooni vastuseisu tõttu küll suure kriginaga, kuid siiski käib. Kuhu selline poliitiline rehepaplus välja viib, on raske ennustada. Igatahes valimiste aastaga manipuleerimne näib olevat sõelaga vee kandmine. Ajaliste piirangute võimaliku olemasolu unustas ju kõigepealt Riigikogu ise, kui ainult kümme kuud (mitte üle aasta) enne valimisi võttis vastu eelmainitud 10. detsembri seaduse, millega Tallinna võimuerakonnale taheti ära teha.
Mida üldse öelda säärase kätši kohta? Kui oleksin näiteks Soome elanik, hüüaksin üle lahe: „Jätke jama ja tulge ükskord Euroopasse! Setukad jäägu setukateks ja seadused seadusteks.“