"SÕITSIN OMA SETUKAGA LINNA POOLE TRAAVI ..."

Nii laulis, nagu juhuslikult kuulsin, mäenõlvalt all-linna poole kulgedes Eesti õigusloome suurkuju Urmas Ree. Ei tahtnud ta seal näha Katariina Jeed ega päikselist Liisat, ehkki Tallinna Liisade hulgas on peaaegu sama kuulsaid naisi nagu Carmen Kass. Seaduselooja läks hoopis poliitilist rehepaplust proovima, pidepunkte otsima erakondliku võitluse vankri ette setuka asemel seaduse rakendamiseks. Õiguskantsler oli ju mõista andnud, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus ei taga pealinnas kõigi valijate häälte ühesugust kaalu, nagu nõuab põhiseadus. Kui seda nõuet lihtlabaselt täitma hakata, võib ohtu sattuda Toompea valitseva koalitsiooni eesmärk tulla eelseisvate valimiste järel võimule ka pealinnas. Nui pooleks, midagi tuleb ette võtta! „Eesmärk pühitseb abinõu“, tuletas vapper seaduselooja meelde Machiavelli aegumatut mõtet.
Läinud aasta 10. detsembril muudetigi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust. „Õilsat“ eesmärki silmas pidades piirduti näiliste muudatustega, põhiseadusliku nõude riivet ei püütudki kõrvaldada. Valimiskord pealinnas muudeti segasemaks, volikogu liikmete arvu suurendati praegusel majanduslikult niigi raskel ajal 63-lt 79-ni, s.o tasemeni, millega ei saa uhkustada isegi Islandi parlament. Niisiis saadi hakkama täiesti äraspidise teoga. Aga tühja sellest, rehepappi ei sunni miski omakasust loobuma.
All-linnas mõistagi ei jäetud säärasele demokraatia proovilepanekule reageerimata. Linnaosad otsustati kaotada ja moodustada kaheksa asemel üks valimisringkond. Seega 10. detsembri seadusega tehtud muudatus Tallinna suhtes enam ei kehti, sest linnaositi moodustatakse valimisringkonnad seal, kus linnaosad on olemas.
Toompea ehmus taaskord. Suure ähmiga kleebiti soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse sappa kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise sätted, mis tühistavad Tallinna linnaosade kaotamise ja üheainsa valimisringkonna moodustamise, sest nii ei tohtivat teha valimiste aastal.
Siis aga lõhkes pomm: president ei kuulutanud põhiseaduse põhimõtetele sülitavat seadust välja. Koalitsiooni kuuluvad riigikogujad olid valmis kas või nahast välja pugema, et olukorda päästa. Seadus käristati kolmeks tükiks. Nende menetlemine läheb opositsiooni vastuseisu tõttu küll suure kriginaga, kuid siiski käib. Kuhu selline poliitiline rehepaplus välja viib, on raske ennustada. Igatahes valimiste aastaga manipuleerimne näib olevat sõelaga vee kandmine. Ajaliste piirangute võimaliku olemasolu unustas ju kõigepealt Riigikogu ise, kui ainult kümme kuud (mitte üle aasta) enne valimisi võttis vastu eelmainitud 10. detsembri seaduse, millega Tallinna võimuerakonnale taheti ära teha.
Mida üldse öelda säärase kätši kohta? Kui oleksin näiteks Soome elanik, hüüaksin üle lahe: „Jätke jama ja tulge ükskord Euroopasse! Setukad jäägu setukateks ja seadused seadusteks.“