Võrdõiguslikkusest ja minevikutotrustest

August on alanud, kuid rannasuvi kestab. Olen püüdnud suviti ikka Pärnus olla, sest soojemat merevett annab otsida. Tavapäraselt meeldiv on rannaelugi, kui mõned totalitarismist pärinevad harjumused välja arvata.
Üks võrratuid lõunamerelikke suvepäevi selgi nädalal tuletas meelde, et kõigele heale vaatamata on midagi siiski valesti. Üüratult pika naisteranna tagumisse otsa veeres kaherattalise elektrisõidukiga elegantselt korravalvurist näitsik ja hakkas seal olevaid paljaid mehi, sealhulgas perekondadega peesitavaid, metsikuma, kõvapinnaselise rannariba poole ajama. Kombluspolitseinikke mängivad prouad olevat mobiiltelefoniga helistanud, et nendel on ainuõigus end alasti võtta ja mingeid mehepoegi nad siin läheduses näha ei taha.
Muidugi algas väitlus, millesse teiste meeste hulgas sekkus ka üks sealsamas lastega viibiv läänelike maneeridega välismaalasest härra. „Kas demokraatlikus riigis on tõesti suur patt võtta alastisupluse kohast 20 meetrit endale, et seal pereliikmete hulgas tunda end võrdväärsena naistega, kellele jääb niigi poolekilomeetrine ranna parima liiva, profiili ja põõsastikuga ala?“ küsisid nad.
Arvan, et küsimus oli esitatud täiesti õigustatult. Naisterand kui selline tundub üldse olevat silmakirjalikku moraalitsemist viljelenud nõukogude aja jäänuk. Läänes soolist diskrimineerimist ei tunta, seal on nudistide ja naturistide rannad, kus naiste ja meeste vahel vahet ei tehta. Totalitaarriigis püüti hirmuvärinal hoiduda isegi seotud silmadega naisterannast veepiiril läbi minemast. Miilitsad olnuksid kohe platsis. Nüüd õnneks keelab asjaõigusseadus, mida mul 1993. aastal oli au keeleliselt toimetada, kallasraja sulgemise, olgu ettekääne milline tahes.
Kompromissettepanekuna pakuksin siiski välja naisteranna kui muinsuskaitselise tähtsusega traditsioonilise nähtuse allesjäämise, kuid lühemas ulatuses. Selle taga võiks alata tähistatud nudistide rand, kus valitseks vabale ühiskonnale omane võrdõiguslikkus ja kus poleks vaja karta äraajamist.