Meediat ja avalikke esinemisi jälgides jääb mulje, et suunamärgiga meelsused on erakondade lahutamatud kaaslased, mida küll palja silmaga ei näe, kuid mille müstilise kuma teadjamad inimesed oskavad programmiridade vahelt kindlaks teha. Ja mõistagi olevat need nähtused pesitsuspaiga leidnud iga Eesti inimese ajus. Mõne arvuka liikmeskonna ja suure toetusega vasaktsentristliku partei valijad olevat kohe nii idameelsed, et suhtuvat nõukogude aega nostalgiaga ja toetavat reetureid. "Õigete" parteide ehk paremerakondade valijad olevat jäägitult läänemeelsed, nemad tagasi ei vaata ja sammuvad vapralt helgesse tulevikku. Sellist rahva lõhestamise maigulist skeemi pakutakse üha pealekäivamalt, eriti nüüd, pärast pronksiöid vallandunud hüsteeria õhkkonnas.
Vasakleeri (vähemalt nime järgi) kuuluvate sotside üks juhte tegi viimste valimiste eel olulise möönduse, tuues mängu sotsiaalse mõõtme. Tema sõnul on paremerakonnad küll kiiduväärselt läänemeelsed, kuid mitte eriti inimsõbralikud, samal ajal kui vasakerakonnad on taunimisväärselt idameelsed, aga siiski inimsõbralikud. Sotsiaaldemokraadid olevat erand selles mõttes, et on nõuks võtnud ühtaegu ajada inimsõbralikku sotsiaalpoliitikat ja olla lläänemeelsed. Seepärast ei hakkavat nad eluilmaski koostööd tegema idameelse Keskerakonnaga. Huvitav, kas sellega muu hulgas tahetakse väita, et Rahvarinde kui Keskerakonna eelkäija poolt purustatud Interliikumine oli läänemeelne? Ja mis meelsusmärgiga oli see, et valitsuskoalitsiooni minnes murdsid sotsid valimiseelset lubadust peatada tulumaksu kärpimine ning muutsid päevapealt hoiakut pronkssõduri teisaldamise asjus? Nüüdseks on kaasa mindud ka valitsuskoalitsiooni juhtpartei poliitilise onanismiga: kõik on korras, pronksiöödejärgne majanduslangus on tühine. Nii et sambavalitsus seisab kindlalt nagu sammas!
Sedapsi siis. Mina ühtegi erakonda ei kuulu, mistõttu meelsuste olemust mustvalgetehnikas hästi ei oska lahata. Üks küsitavus ajab teist taga. Ei saa aru, mis on ikkagi ühe või teise meelsuse kriteeriumid.
Kas mõni aeg tagasi punastes hullusärkides ringi jooksnud kehkadiveid olid lääne- või idameelsed? Tegelikult käitusid nad nõkogude totalitarismi reeglite ja meelelaadi kohaselt. Teame ju hästi, kuidas 1937. aastal bolševistlikus paradiisis tänavale aetud pööbel röökis: rahvavaenlasi tuleb tappa nagu marukoeri! Miljonite inimeste mahalaskmisega kurikuulsaks saanud Stalini tegude loogiliseks jätkuks olid ahjuajamised rahvuslike ja rassiliste tunnuste põhjal. Tõsi, neid korraldas teine diktaator, kes juhtis riiki teises kohas, nimelt läänes, mitte idas. See aga ei tähenda, et meie hullusärklaste üleskutse teatud persoonid ahju ajada oleks olnud läänelik ettevõtmine. Vaba läänemaailma rahvad pole natside kombeid kunagi omaks pidanud. Niisiis osutus läänemeelsena mõeldud aktsioon oma sisult idameelseks, kui silmas pidada N Liidu kommunistliku režiimi ajal käitumisnormiks saanud kahtlustavat suhtumist kaaskodanikesse, olgu nad nii ausad kui tahes. Ka mõned arvutivõrgu kommentaatorid on enda meelest läänemeelsed ja võitlevad idameelsuse vastu, kuid nende sõnavalik ja taltsutamatu viha ei tuleta meelde mitte midagi muud kui nõkogudeaegseid tavasid. Sellises säärdekargamises pole kübetki läänelikkust. Või kas saab läänelikkuseks pidada natsiarmee mundris poseerimise ja vabadusvõitluse seostamist? Pigem on see vabadusvõitluse teotamine. Isegi Erna retke nimetust on Lääne liidrid tauninud, ehkki meedia ja "õiged" poliitikud püüavad väita, et tegemist on ainult Vene propaganda laimuga.
Võib-olla mõeldakse idameelsuse all veel midagi peale nostalgiaga suhtumise nõukogude aega? Ei tea. Igatahes neid, kes toonase N Liidu ja tänase Venemaa vahele võrdusmärgi panevad, Maarjamaal leidub. Kõige tähtsamat muutust, nimelt seda, et Venemaa pole enam kommunistlik ja on läbi teinud jõudsa turumajandusliku arengu, ei peeta millekski. Ma olen kaugel sellest, et heaks kiita president Putini autoritaarsusse kalduvusi, kuid näha tuleb ka tema kui Vene ühe tuntuima demokraadi ja vabadusvõitleja Anatoli Sobtšaki õpilase jõulisi parempoolseid majandusreforme, mida Jeltsin parlamenti valitud kommunistide suure esinduse vastuseisu tõttu ei saanud teostada. Putinil õnnestus uue partei asutamisega kommunistide arvu Riigiduumas vähendada ja kommunistid pantvangi võtta. Reformidest ainult paar näidet: tulumaks on Venemaal proportsionaalne nagu Eestiski ning põllumajandusmaa müüdav ja ostetav. Hiljaaegu teatati kommunstlike noorte ja Ühtse Venemaa noorte ägedast kokkupõrkest, mille ajal viimased ütlesid, et nad ei taha naasta minevikku, vaid lähevad edasi. Kas see on idalikkus või liikumine läänelikkuse suunas?
Tõelise idameelsusega, kui selle väljenduseks pidada kõige nõukogudeaegse konserveerimist ja diktaatorliku juhtimismeetodi harrastamist, hiilgab muidugi Valgevene. Kuid säärast erakonda, kes Lukašenka pildi ees palvetaks ja tema pärusmaast eeskuju tahaks võtta, Eestis ei ole. Nii et seegi idameelsus langeb meil ära.
Kellele siis ikkagi saaks idameelsust kaela määrida? Need, kes Pearu jonnakusega tahavad Lääne liidritest endist läänelikumad olla, näevad meelsustonti väljaspol Eestitki, näiteks Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee juhtide või Gerhard Schröderi tegevuses. Käib oigamne, miks Venemaa vastu täies üksmeeles välja ei astuta. Pööraseks siiski ei riskita minna, sest kui mõnele Euroopa Liidu juhtivale tegelasele idameelsust ette heita üksnes seepärast, et ta Venemaad nimetab strateegiliseks partneriks ja mõnes suhtes isegi liitlaseks, võib narri olukorda jääda. Leidub küll kommentaatoreid, kes väidavad, et ainus põhjus, miks Venemaaga häid suhteid tahetakse, on sealt toorme ja kütuse saamine. Selline Mogri Märdi loogika minu arvates paika ei pea. Lääne poliitikute meelest on peamine soodustada Venemaal demokraatlikke arenguid, millele mitte kuidagi ei aita kaasa vimma kiskumine. Oleks hea, kui Eestiski see läänelik arusaam rohkem maad võtaks ja koopaaegsest käte rusikas hoidmise kombest lahti saadaks. Selles mõttes on isegi Ukrainas meist kaugemale jõutud. Mõistagi oli oranži revolutsiooni võit ukrainlaste ajalooline saavutus teel vabasse Euroopasse. Kui aga nähti, et revolutsiooni mõne juhi reaalsustaju jätab soovida, leiti võimalusi minna edasi rahvusliku ühtsuse voolusängis. Nüüd tegutsevad venemeelseiks peetud poliitikudki selle nimel, et Ukraina Euroopa Liitu viia. Jälle on idameelsus kuhugi kadunud, nagu see mõnevõrra üllatuslikult kadus ka Moldova kommunistist presidendi ajust.
"Oot-oot! Aga pronksiööde mässajate nostalgilist idameelsust ei raiu kirvegagi välja,"võidakse öelda. Tõsi jah, kuid selle märuli võrdlemine 1924. aasta 1. detsembri mässuga on täiesti kohatu. Olen nõus ühe Delfi kommentaatori arvamusega, et kui Ansip oleks osanud hinnata meie iseseisvuse taastamist, siis poleks ta aprillis peale läinud kraana ja jõuga, vaid mõistusega. Keegi ei saa eitada, et jutt on Eestit okupeerinud armee sõdurist, kuid vaadakem oma mätta otsast veidi kaugemale. Muu kõrval esindab ju pronkssõdur liitlasvägesid, kes võitlesid vaba maailma päästmise nimel. Ilma ränki ohvreid toonud nõkogude armeeta, mida tõsi küll stalinismi nõuete, st inimelusid säästmata juhiti, oleks raske olnud Hitlerit peatada. Jah, Stalin orjastas Ida- ja Kesk-Euroopa, kaasa arvatud Eesti, kuid tänu vaba läänemaailma püsimajäämisele õnnestus meil iseseisvus taastada ja paljudel rahvastel, sealhulgas venelastel, kommunismile lõpp teha. Nii et mõelgem, kas pronkssõdur, nüüd juba maailmakuulus, ikka on pelgalt idameelsuse sümbol.
Kõige õigem tegu oleks lõpetada üksteise meelsustes tuhnimine, mis oma olemuselt on minevikunähtus ega sobi kokku demokraatiaga. Elame ju riigis, mille vabadusaste on maailma suurimaid. Nii mõnigi meist võiks kõigepealt ise saada tõeliselt läänemeelseks, enne kui hakata kedagi süüdistama mingis negatiivseks peetavas meelsuses.
