Rahvaliidu parempoolsus – müüt või suitsukate?

Vanameelsetel Rahvaliidu liikmetel on õnnestunud blokeerida mõjuka ühendpartei tekkimine SDE-ga ühinemise teel. Nad püüavad kõigest väest vastanduda sotsiaaldemokraatidele, sattudes poliitilises retoorikas rägastikesse, kust selgust otsi tikutulega. Auesimees Arnold Rüütel kordab tuntud fraasi, et Rahvaliit on paremtsentristlik rahvuslik-konservatiivne erakond, kuid ... See, mis tuleb pärast sõna „kuid“, pole just eriti originaalne, aga kukalt kratsima sunnib ometi.
Niisiis, paremal küll, rahvuslik ja alalhoidlik kah, kuid samal ajal hooliv tööinimeste suhtes. Sellega nagu osutatakse asjaolule, et Rahvaliidu parempoolsus ja rahvuslik konservatiivsus on kuidagi erilised, sisaldades ka osiseid, mis sama mõõtu poliitilistel kooslustel puuduvad. Sotsiaaldemokraadid ärgu püüdkugi oma vasakpoolsuses rahva tõeliste huvide esindajate seltsi tikkuda, nemad ei saa olla ühtaegu paremrahvuslased ja skaala vasemal poolel mängijad. Rahvaliit saab küll, nimetatagu teda peremeeste või popside, kulakute või kolhoosiesimeeste parteiks. Tema tublid veteranliikmed on kunagisse sotsialistlikku suurpõllundusse panustamisega ja maarahvale töö andmisega kõik patud lunastanud.
Arvo Sirendi otsib tuge veelgi kaugemast minevikust, samastades Rahvaliitu ja juba Eesti Vabariigi sünniaegadel tegutsenud Maaliitu. Ainult Maaliit teadis, mida rahvas tegelikult vajab, sotsid aga näiteks olevat soostunud koostööd tegema Saksa okupantidega. Tõe huvides tuletagem siiski meelde, et esimestes Eesti parlamentides olid vasakerakonnad ülekaalus. Nende osa end iseseisvaks võidelnud riigile tähtsate otsuste tegemisel ja reformide elluviimisel oli väga suur.
Aga tuleme tagasi selle „kuid“ juurde. Kas siis parempoolsus ja rahvuslikkus on paratamatult vastuolus tööinimeste huvidega? IRL ja Reformierakond ilmselt nii ei arva ega sotsiaalse progressi vastaselt ka ei tegutse. Erinevus on lihtsalt meetodites, kuidas heaoluühiskonna poole liikuda. Rahvaliitlaste seniste tegude järgi otsustades on nad pigem siiski vasak- kui paremtsentristid. Ühinemiskartuses tuldi välja parempoolsuse rõhutamisega, mis on vaid müüt või suitsukate.
Kunagi ajakirjandust õppiva tudengina praktikal olles sain ülesande kirjutada Lev Tolstoi ümmarguse sünniaastapäeva tähistamisest Draamateatris. Suitsetamisruumis nägin Juhan Smuuli väikse seltskonnaga elavalt juttu ajamas. Kõrvu jäid tema sõnad: senikaua kui meie külades eesti keelt räägitakse, ei kao eesti rahvas kuhugi. Kas sellise arvamuse avaldamine annab piisavalt põhjust pidada kommunistist kirjanikku konservatiivseks rahvuslaseks? Ilmselt mitte.