Laest on mida tahes mugav võtta. Pole karta hukkamõistu, sest oled pööranud pilgu taeva poole, kust alati võid loota andestust. Küllap lootis seda ka meie üks tuntumaid arvamusliidreid Anvar Samost, kui ta kuumal suvepäeval R2 stuudiosse varju läinuna paiskas eetrisse süüdistuse nende eestlaste näkku, kellele Harjumäel püsti pandud võidusammas (alias Ivan Orava hauasammas) ei meeldi. Tema arvates ei meeldi nendele inimestele nii või teisiti ka Eesti Vabariik. Kas Eesti Vabariigil on tõesti puhtkristlik identiteet? Kas eestlane on nii jäägitult seotud ristiga, et igaühe, kellele see sümbol ei meeldi, peavad rahvuskaaslased tembeldama mustaks lambaks? Kas taara- ja maausulised tuleks kommunistide kombel kuulutada rahvavaenlasteks? Ja seda praeguses demokraatlikus ühiskonnas! Igatahes muistsed vabadusvõitlejad ja Võnnu all Teutooni ordu järeltulijaid pekstes Eesti iseseisvuse nimel elu andnud pööravad seda kuuldes end hauas ringi.
Nagu juba tüütuseni pikaks veninud diskussioonides korduvalt on rõhutatud, ei ole asi selles, et keegi oleks põhimõtteliseltVabadussõja võidusamba vastu. Ollakse diletantliku kunstivaba lahenduse vastu. Nõus ei olda sellega, et rinnas kantava aumärgi omaaegse tavapärase kujunduse tänapäeva linnaruumi andetu ülekandmise tulemusena on sündinud ümbrust võõrahõnguliselt rõhuv monstrum. Hauasammas ei saa olla vabaduse ja rõõmu sümbol. Tehti ju selle avamiselgi panus hardameelsusele, mitte õnnetundele. Jah, langenute ees tuleb langetada pea. Kuid sealjuures ei tohiks unustada, et vaba isamaa on meie õnn ja rõõm.
Tuesday, July 28, 2009
Subscribe to:
Posts (Atom)