Hegeli surematu dialektika kohaselt võib iga nähtus muutuda iseenda vastandiks. Üpris proosaliselt kinnitas seda ka Vikerraadio 6. septembri rahvateenrite saade. Rahva teenimise asemel vibutati seal ähvardavalt malka mõistuspäraselt käituvate inimeste suunas alates terve talupojamõistusega eestlastest kuni Euroopa Liidu tippjuhtideni välja.
Oh mis kole! 66 protsenti Eesti elanikest ei poolda järgmisel aastal Moskvas korraldatava Eurovisiooni lauluvõistluse boikottimist. "Miks küll inimesed nii arvavad?" hüüatati nutuselt, justkui oleksid rahvaküsitluse tulemused vaba ajakirjandust esindavatele rahvateenritele näkku sülitanud. Mina küll ei saa aru, mida siin halada on. Kellele veel, kui mitte vabale ajakirjanikule, peaks selge olema, et igaühel on õigus vabalt oma arvamust avaldada. Kui mingi ideoloogia järgijale on tundunud, et rahvas mõtleb nii nagu tema, ja ta on seda tundmust pidanud kategooriliseks imperatiiviks, ei ole tal veel õigust teisitimõtlejatest enamusse kuulujaid vale jalga astujateks või vaenuliku propaganda õnge langenuteks pidada.
Kahjuks jah püüab meedia üha pealekäivamalt väita, et eestlase loomupäraseid omadusi on venevastasus. Kõnealuseski saates leiti, et Moskvasse sõidust keeldumine on ülimalt tore võimalus näidata oma hoiakuid. Pealegi on selle üle arutlema kutsunud ei keegi muu kui valitseva partei liikmest Rahvusringhäälingu juht. Häbi neile, kes tema arvamust ei jaga!
Sellist jäärapäist jora aeti pärast seda, kui Kaukaasia konflikti meedias kajastamise kohta olid juba sõna võtnud Rain Kooli, Tarmu Tammerk ja teised, kes mõistsid hukka sõjalugude ühekülgsuse ja erapoolikuse. Rain Kooli väitele, et kogu aeg on räägitud ainult Venemaa rünnakust Gruusia vastu ning maha vaikitud viimase välksõda, s.o turmtulega alanud raketirünnak lahkulöönud Lõuna-Osseetia tagasivõitmiseks, võin siiski lisada meeldiva erandi. Nimelt ütles Kalle Muuli veidi aega pärast madina algust Raadio 2 saates "Olukorrast riigis", et Saakašvili tegi Tshinvali ründamisega Gruusiale pigem kahju kui tõi kasu. See oli ajakirjaniku täiesti objektiivne arvamus, ta ei saanud nii kiiresti kuidagi jõuda Vene propaganda mõju alla. Pärast teda aga kadusid nii eetrist kui leheveergudelt sõnad "Tshinvali", "Lõuna-Osseetia", "osseedid", "abhaasid". Muide, abhaasid ja osseedid hakkasid iseseisvust taotlma samadel murrangulistel päevadel nagu eestlasedki. Nad ei saanud, sest Stalini skeemi järgi ei olnud nende maa-aladel liiduvabariigi staatust. Jätkus vägivald, mis stalinismi kõrgaegadel oli võtnud eriti võikad vormid. Kui Gruusiat valitses Stalini asehaldur Beria, muudeti näiteks abhaasikeelsed koolid sundkorras gruusiakeelseteks. Sedapalju konflikti ühest taustast. Sellega ei taha ma sugugi väita, et Venemaa ebaadekvaatne karistusrünnak Gruusia vastu tuleb heaks kiita. Kindlasti tuleb see hukka mõista, kuid samal ajal ei luba minu kui eestlase südametunnistus olla mul Abhaasia iseseisvuse vastu.
Vihaselt andsid rahvateenrid malka neile, kes püüavad hoida Venemaaga häid suhteid, vältida konfrontatsiooni, olla eraldusjoonte taasmahamärkimise ning selle vastu, et luua uusi kujutlusi külma sõda pidavatest kurjuse impeeriumist ja valguse paradiisist. Saates kõnelnute arvates on Eestis turvaline elada siis, kui Euroopa Liidu riigid koos USA-ga ükskord ometi üksmeeles rusika lauale löövad ja Venemaale koha kätte käratavad. Kujutage ette, Saksamaa nõuab juurdlust küsimuses, kes sõda alustas! Angela, ära söö oma sõnu, tuleta meelde, mida sa Tallinnas ütlesid! Armas naabrinna Tarja Halonen on samuti peast segane. Võiks eeskuju võtta kas või oma välisministrist, kes on vihjanud võimalusele liituda NATO-ga, käivad rahvateenrid peale. Siinkohal tuletaksin meelde, et hiljaaegu pooldas Aleksander Stubb viisavabaduse kehestamist Soome ja Venemaa vahel. Sellele reageerisid meie teatud tõugu netikommentaatorid räige sõimuga: vaadake tema nime, ta on ju ise kuradi venelane. Säärased kommentaatorid kuuluvad õnneks väiksearvulisse sootsiumi, kes kindlasti Eurovisiooni lauluvõistlusel osalemist ei poolda. Nende eelkäijad laulsid 1934. aastal: Eesti piir käib vastu Hiina müüri, Venemaa peab vahelt kaduma. Siis õnnestus neil rahvast sedavõrd hullutada, et demokraatia sattus ohtu. Päts ja Laidoner pidid demokraatia päästmiseks kasutama ebademokraatlikke võtteid. Tänapäeval padurahvuslased enam sellist totalitarismiohtu endast ei kujuta, sest rahvas neid ei toeta, kuid valvsaks teeb see, et selles loos jutuks olnud rahvateenrite hoiakud annavad neile julgust.
