Keelehoiust tõupuhastuseni

Kuku raadio sarja „Vanamehed kolmandalt“ järjekordses saates küsis Ülle Madise Ilmar Tomuskilt, mida tema kui Keeleinspektsiooni peadirektor arvab mitmete vene intellektuaalide väidetest, et keelevalvurite tegevus näiteks Ida-Virumaal ässitab sealseid inimesi Eesti riigi vastu. Härra Tomusk ei leidnud selles midagi hirmuäratavat, andes mõista, et inspektsioon ise seadusi ei tee, vaid täidab seaduste nõudeid.
Seadused on muidugi tugev argument ja nendele osutamine igati õigustatud. Kuid küsida võib ka nii: kas seadustes paika pandud range rahvuskesksus, mis ühtlasi tähendab riigikeeleoskuse karmi nõudmist, on ikka 21. sajandi demokraatlikus riigis kõige õigem suundumus? Õiguskantsler Indrek Tederi seisukoht on ühene: ühiskonna ühendaja peaks olema kodakondsus, mitte rahvus.
Õiguskantsler on juba kahes avalikus esinemises – viimati Tallinna Ülikoolis peetud ettekandes – juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti riik on liiga rahvuskeskne ning üle peaks minema kodanikukesksele riigimõtlemisele. Ometi pole see meedias laialdasemat mõttevahetust esile kutsunud, kui paar tosinat sülge pritsivat netikommentaari välja arvata. Riigikogu õiguskomisjoni esimees Väino Linde ütles telereporterile muigel näol midagi ebamääraselt kodanikukesksust toetavat, mis rohkem kõlas hüüatusena tuntud poplaulust: räägi. räägi, me räägime veel!
Jutt pole sugugi sellest, nagu tahaks õiguskantsler maha teha Eesti riikluse igikestvuse põhiseaduslikke põhimõtteid. Tema sõnul on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ülim ja realistlik eesmärk, kuid selle teenistusse tuleb valida õiged ja ajakohased riigiõiguslikud vahendid. Rahvuskeskne riigimõtlemine tekitab ohu käsitleda asju liiga kitsalt. Põhiseaduslikus filosoofias peame esikohale seadma kantiliku idee kõigi kodanike võrdsusest oma vabaduse teostamisel.
Isegi Jüri Adams, kelle rahvuslikus meelsuses ei kahtle ükski eestlane, ütles eelmainitud raadiosaates: „Ma ei ole päris kindel, kas see, mida Eesti riik praegu venekeelses koolihariduses teeb, püüdes sisse viia mõnede ainete õpetamist eesti keeles, on parim lahendus. Olen alati arvanud, et seda sorti sundimised, nagu vähemalt Eesti ajalugu õpetab, viivad uute vaenlaste kasvatamisele. Poliitikas tuleb ikkagi järgida Jeesuse õpetust: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks.“
Niisiis, karm pole üksnes keelepoliitika, vaid karmid on ka dialektikaseadused. Nende kohaselt liigne rahvuskesksus rahvusluse edenemisele kasuks ei tule.
Keelehoid pole siiski ainus valdkond, kus vinti üle keeratakse. Kodumaise kapitaliga ümberkäimises käske ja keelde jagajate hiljuti üllitatud manifest juhib muu hulgas inimeste mõtted sellele, et Eesti riigile oleks kasulik tegelda tõupuhastusega. Ettepanek muuta kõrgharidus täielikult tasuliseks ei tähenda ju mitte midagi muud. Arvatakse, et laste anded arenevad just jõukates peredes, kus lisaks kõikvõimalikele hüvedele saadakse ka mitu korda suuremat vanemapalka kui vaesusepiiril elavates peredes. Samal ajal unustatakse, et suurte rahadega võib end ülikoolist läbi vedada andetugi rikkurivõsu, aga andekas vaene sinna ei pääse.

Võrdõiguslikkusest ja minevikutotrustest

August on alanud, kuid rannasuvi kestab. Olen püüdnud suviti ikka Pärnus olla, sest soojemat merevett annab otsida. Tavapäraselt meeldiv on rannaelugi, kui mõned totalitarismist pärinevad harjumused välja arvata.
Üks võrratuid lõunamerelikke suvepäevi selgi nädalal tuletas meelde, et kõigele heale vaatamata on midagi siiski valesti. Üüratult pika naisteranna tagumisse otsa veeres kaherattalise elektrisõidukiga elegantselt korravalvurist näitsik ja hakkas seal olevaid paljaid mehi, sealhulgas perekondadega peesitavaid, metsikuma, kõvapinnaselise rannariba poole ajama. Kombluspolitseinikke mängivad prouad olevat mobiiltelefoniga helistanud, et nendel on ainuõigus end alasti võtta ja mingeid mehepoegi nad siin läheduses näha ei taha.
Muidugi algas väitlus, millesse teiste meeste hulgas sekkus ka üks sealsamas lastega viibiv läänelike maneeridega välismaalasest härra. „Kas demokraatlikus riigis on tõesti suur patt võtta alastisupluse kohast 20 meetrit endale, et seal pereliikmete hulgas tunda end võrdväärsena naistega, kellele jääb niigi poolekilomeetrine ranna parima liiva, profiili ja põõsastikuga ala?“ küsisid nad.
Arvan, et küsimus oli esitatud täiesti õigustatult. Naisterand kui selline tundub üldse olevat silmakirjalikku moraalitsemist viljelenud nõukogude aja jäänuk. Läänes soolist diskrimineerimist ei tunta, seal on nudistide ja naturistide rannad, kus naiste ja meeste vahel vahet ei tehta. Totalitaarriigis püüti hirmuvärinal hoiduda isegi seotud silmadega naisterannast veepiiril läbi minemast. Miilitsad olnuksid kohe platsis. Nüüd õnneks keelab asjaõigusseadus, mida mul 1993. aastal oli au keeleliselt toimetada, kallasraja sulgemise, olgu ettekääne milline tahes.
Kompromissettepanekuna pakuksin siiski välja naisteranna kui muinsuskaitselise tähtsusega traditsioonilise nähtuse allesjäämise, kuid lühemas ulatuses. Selle taga võiks alata tähistatud nudistide rand, kus valitseks vabale ühiskonnale omane võrdõiguslikkus ja kus poleks vaja karta äraajamist.

Kas euro võtab eestlastelt midagi ära?

Euro niisiis tuleb. Teade tegi rõõmu, kuid kahjuks mitte kõigile. Ainult 45-protsendiline toetus paneb mind küll eestlasena häbi tundma. Kas kuulujuttude tõena võtmine ja võõrapelglik eneseupitus kipuvad tõesti mõistusehäält varjutama?
Kodukootud filosoofidel on käed tööd täis. Õõnsate juttude kõrval Eesti mahamüümisest ja rahvuslike huvide reetmisest on õhku paisatud „avastus“, et Eestist saab kõige vaesem eurotsooni riik. Jääb arusaamatuks, milles meid sellega tahetakse veenda. Ei tee ju eurost loobumine eestlasi kibekiiresti rikkamaks. Pigem astuksime allakäigutrepile, sest koos euroga loobuksime ka konkurentsivõime tõusust ja uute töökohtade tekkimisest.
Rahvuslike huvide lihtsustatud käsitlus ei vii kuhugi mujale kui nende huvide vastasele tegutsemisele. Nii mõnegi eeldatavalt rahvuslust kaitsva väikepartei eurovastasus on tõuganud neid ühte paati üleilmastumisvastaste märatsejatega ehk teisisõnu nendega, kes marksistide kombel kapitalismile lõppu tegema kutsudes tegelikult astuvad välja demokraatliku majandus- ja elukorralduse, sealhulgas mõistuspärase rahvusriikluse vastu.
Pehmemat võõrapelgust kumab läbi nendegi avaldustest, kes püüavad pereheitmistest nõrgenenud Rahvaliitu uuele hingamisele turgutada. Tsentrist paremal olevana juhinduvat nimetatud erakond eelkõige rahvuslikest väärtustest. Tehakse kõik ettevõtluse, eriti keskmise ja väikeettevõtluse arendamiseks, kuid sealjuures lähtutakse kindlalt Eesti huvidest. Üle poole ettevõtetest peavad kuuluma rahvuslikule kapitalile. Midagi väga üllatavat nendes ütlemistes pole, sest Rahvaliidu ideoloogilises arsenalis on kunagi juba olnud Eesti krooni kaitsmise loosung.
Niisiis armas vaba turumajandus, sulle tahetakse hakata tegema piiranguid ja seda Eesti huvides. Tegelikult aga ei ole protektsionistlikel meetmetel midagi ühist rahvuslike huvidega. Kui hakkame välisinvesteeringutele tingimusi seadma, kapitali, kaupade ja tööjõu vaba liikumist takistama, ei tegele me mitte millegi muuga kui oma majanduse kahjustamisega. Sellises olukorras ei saa ju õilmitseda ka rahvuslikud väärtused.
Kunagisest ETV Foorumi saatest on mulle meelde jäänud ühe lihaühingu esindaja sõnad, et Eesti siga tuleb ära süüa Eestis. See mees läks välisinvesteeringutele lae seadmise propageerijatest veelgi kaugemale: pangem ekspordilegi päitsed pähe. Mis oleks meist küll saanud, kui taasiseseisvumise järel kapslisse sulgumise mõtted peale oleksid jäänud!
13 aastat tagasi 16. juulil kutsuti Balti riikidest esimesena just Eesti Euroopa Liiduga ühinemise üle peetavate läbirääkimiste laua taha. Nüüd läheme baltlastest esimesena eurotsooni. Kui sellist edu ei saa rahvale kärbeste pähe ajajate arvates pidada Eesti huvidega kooskõlas olevaks, siis mis see on?

Paremdogmaatikute katse ristata jaburust ja seadusandlust

Juhtusin Klassikaraadios järelkuulama Ignar Fjuki toimetatava saatesarja „Räägivad“ lugu riigist, omavalitsusest ja kodanikust. Kahe käega võin allkirja anda Anvar Samosti arvamusele, et Riigikogu koalitsioonipoliitikute kava keelustada kättemaksuks Tallinnale kogu Eestis omavalitsuste seaduslik müügimaksu kehtestamise õigus on täiesti jabur. Samuti olen nõus teise saatekülalise Meelis Atoneni väitega, et müügimaks on jäägitult mõislik ja üldse mitte diskuteeritav asi.
Ainult mõistuse hääleks saab pidada saatejuhi tähelepanekut, et Tallinna müügimaks on omamoodi pahupidine regionaalpoliitiline meede. On ju Tallinna supermarketites toiduainete hinnad riigi odavaimad. Suviti Pärnu kandis elades ja ringi kolades olen omal nahal tunda saanud, kuidas kaugus keskusest piimaliitri hinda kasvatab. Kuidagi nagu loomuvastane nähtus, mida taunima siiski ei kiputa. Kellelgi pole mõttesse tulnud ebanormaalseks pidada sedagi, kuidas tuhanded Harjumaa ja kaugemategi paikade elanikud täiesti tasuta pealinna infrastruktuuri kasutavad. Kuid jäägu need tõsiasjad aja arutada.
Linnade Liit on pöördunud Riigikogu poole ettepanekuga müügimaksu keelustavat eelnõu mitte menetleda, sest majandussurutise olukorras oleks selline seaduseparandus täiesti kohatu Eks peagi näeme, kas Riigikogu juhatus ikka saab aru, et Tallinna rahanduslik põhjalaskmine muudaks kogu riigi Kreeka-taoliseks hädavareseks ja euro kasutuselevõtt peatataks. Katse Tallinnale Kreekat teha on hullem kui jaburus.
Mis eelnõu autorite peas õieti toimub? Kujutame ette, mis oleks juhtunud, kui mõnel mõisapoiste parve uputanud Paunvere koolijütsil oleks tekkinud mõte lasta parv põhja koos parvetajatega. Välja oleks mõeldud viis, kuidas seda teha, ning põõsastesse ootama jäädud. Parve täitumise järel oleks käinud raks ja jõgi täitunuks surmahirmus rabelevate noorhärradega. Just midagi sellist lootsid saavutada ka keelueelnõu algatamisest linnapea juubelisünnipäeval teatanud Riigikogu liikmed.
Kuigi linnavalitsuse kavatsus müügimaks kehtestada oli ammuilma teada, oodati ära, millal jõusse astuvad maksu haldamise kokkulepped Maksu- ja Tolliametiga, linn võtab tööle asjakohased ametnikud ning jõuab teha muid kulutusi. Alles siis leiti end Kalevipoja väärilisteks tegudeks küps olevat ja raksati rusikaga.
Huvitav, kas Pentuse-Reinsalu paktiga ühinenud Riigikogu liikmeid president Toomas Hendrik Ilvese arvamus põrmugi ei huvita? Kui nad seni pole kuulnud, siis võtku vähemalt nüüd teadmiseks, et meie riigipea on seadusandluse kasutamise poliitilise võitluse malakana selgesõnaliselt hukka mõistnud.

Rahvaliidu parempoolsus – müüt või suitsukate?

Vanameelsetel Rahvaliidu liikmetel on õnnestunud blokeerida mõjuka ühendpartei tekkimine SDE-ga ühinemise teel. Nad püüavad kõigest väest vastanduda sotsiaaldemokraatidele, sattudes poliitilises retoorikas rägastikesse, kust selgust otsi tikutulega. Auesimees Arnold Rüütel kordab tuntud fraasi, et Rahvaliit on paremtsentristlik rahvuslik-konservatiivne erakond, kuid ... See, mis tuleb pärast sõna „kuid“, pole just eriti originaalne, aga kukalt kratsima sunnib ometi.
Niisiis, paremal küll, rahvuslik ja alalhoidlik kah, kuid samal ajal hooliv tööinimeste suhtes. Sellega nagu osutatakse asjaolule, et Rahvaliidu parempoolsus ja rahvuslik konservatiivsus on kuidagi erilised, sisaldades ka osiseid, mis sama mõõtu poliitilistel kooslustel puuduvad. Sotsiaaldemokraadid ärgu püüdkugi oma vasakpoolsuses rahva tõeliste huvide esindajate seltsi tikkuda, nemad ei saa olla ühtaegu paremrahvuslased ja skaala vasemal poolel mängijad. Rahvaliit saab küll, nimetatagu teda peremeeste või popside, kulakute või kolhoosiesimeeste parteiks. Tema tublid veteranliikmed on kunagisse sotsialistlikku suurpõllundusse panustamisega ja maarahvale töö andmisega kõik patud lunastanud.
Arvo Sirendi otsib tuge veelgi kaugemast minevikust, samastades Rahvaliitu ja juba Eesti Vabariigi sünniaegadel tegutsenud Maaliitu. Ainult Maaliit teadis, mida rahvas tegelikult vajab, sotsid aga näiteks olevat soostunud koostööd tegema Saksa okupantidega. Tõe huvides tuletagem siiski meelde, et esimestes Eesti parlamentides olid vasakerakonnad ülekaalus. Nende osa end iseseisvaks võidelnud riigile tähtsate otsuste tegemisel ja reformide elluviimisel oli väga suur.
Aga tuleme tagasi selle „kuid“ juurde. Kas siis parempoolsus ja rahvuslikkus on paratamatult vastuolus tööinimeste huvidega? IRL ja Reformierakond ilmselt nii ei arva ega sotsiaalse progressi vastaselt ka ei tegutse. Erinevus on lihtsalt meetodites, kuidas heaoluühiskonna poole liikuda. Rahvaliitlaste seniste tegude järgi otsustades on nad pigem siiski vasak- kui paremtsentristid. Ühinemiskartuses tuldi välja parempoolsuse rõhutamisega, mis on vaid müüt või suitsukate.
Kunagi ajakirjandust õppiva tudengina praktikal olles sain ülesande kirjutada Lev Tolstoi ümmarguse sünniaastapäeva tähistamisest Draamateatris. Suitsetamisruumis nägin Juhan Smuuli väikse seltskonnaga elavalt juttu ajamas. Kõrvu jäid tema sõnad: senikaua kui meie külades eesti keelt räägitakse, ei kao eesti rahvas kuhugi. Kas sellise arvamuse avaldamine annab piisavalt põhjust pidada kommunistist kirjanikku konservatiivseks rahvuslaseks? Ilmselt mitte.

Oo Robin Hoodi keel, võta mind jäägitult!

Sattusin juhuslikult Vikerraadio hommikusaate lõigule, kus soovitati e-kirjad saata aadressil viker@irr.ee. Mis i? Kuna ma varasemat juttu ei kuulnud, torkas esimese hooga pähe, et äkki kuulsin valesti kolmandat tähte ja tegemist on tuntud erakonna IRLiga. Kohe oli aga selge, et Vikerraadio saatejuht ajab siiski oma firma, st ERRi asja.
Kust siis see i, mis e asemel välja hüüti? Teadagi kust, ikka tollestsamast Robin Hoodi kodumaa keelest, mis juba tema vägitegude ajal Euroopas laialt levima hakkas. Nüüd siis on Maarjamaalgi hakatud eetamise asemel iitama. Ja see pole ainus näide kirjapildi ja häälduse lahkuajamise harrastusest. Kuku raadio keskpäevatunni saates öeldu kohaselt olevat Poola peaminister Donald Task, mitte Tusk, nagu Poolas kirjutatakse ja hääldatakse.
Nõukogude ajal oli igal eestlasel meie keelele väga tervistavalt mõjunud kaitserefleks vene keele mõjude vastu. Ajakirjanike Liidu keelesektsioon kujunes omamoodi vastupanuliikumise keskuseks. Nüüd aga jahume eesti keelest kui mingist tülikast kärbsest, kes nõuab eluõigust interneti avarustel, säilimist kõrgkoolide auditooriumides ja teadustöödes, enda korrektset kasutamist nii tänaval kui kohtusaalis. „Kas kõike seda jama pikas perspektiivis ongi vaja, inglise keelega tsipa lihtsam,“ arvavad mõned ennast targaks pidavad tegelased. Neid ei huvita põrmugi see, et hiljuti lisati põhiseadusse eriline keele kaitset käsitlev klausel.
Midagi pole teha. Koogutame siis edasi ja võtame lahke naeratusega vastu kõike, mida Robin Hoodi keel pakub. Andume talle jäägitult. Kirjutame tööd otsides siiviisid (ehkki CV pärineb ladina keelest) ja mängime siidiplaate (ehkki siidile võib küll trükkida, kuid mitte muusikat salvestada). Okei!

Oravate peas põleb müts

Oravad on teinud järjekordse meeleheitliku katse Tallinna koalitsiooni kangutamiseks ja kas või pisemategi eelduste loomiseks, et ise pealinnas võimule tulla. Senised seadustega manipuleerimised koos meelsussõbrast erakonnaga on ju jõuetuina hääbunud nagu konnatiigi ummiklained. Nüüd siis meisterdati linnavalitsuse jaoks valmis järjekordne haisupomm. Oravast sotsiaalminister andis välja määruse, mille kohese täitmata jätmise korral ei pääse pealinna pealekasvavad lapsed lähiaastatel enam lasteaeda. Nad pääseksid sinna ainult siis, kui linnavalitsus annaks jalamaid 900 miljonit krooni uute lasteaedade ehitamiseks ja need paari kuuga püsti pandaks.
Saite nüüd! Vingerdage välja, kuidas tahate! Rahvas teid enam volikokku ei vali. Sellise alatooniga parastus õhkus sotsiaalministri intervjuust Kuku raadiole, mille küsitleja teda igati julgustas endas kindel olema. See, et masule vaatamata on lasteaiad suudetud siiski rahuldavalt töös hoida, kõrge riigiametniku tähelepanu ei pälvinud. Oma jutuga meenutas ta põleva mütsiga tuntud tegelast, kes karjub: „Võtke varas kinni!“

Eestlannade palgaosa rööv suurim Euroopa Liidus

Sedapsi jah teatasid naistepäevaeelsel nädalal Euroopa infoagentuurid. Meie meedial kippus see teade küll kurku kinni jääma, kuid fakt jääb faktiks: Maarjamaal makstakse õrnemast soost töötajale 30 protsenti vähem palka, kui sama töö eest saaks üks õige eesti mees. Jälle oleme esimesed! Kaua sa ikka korrutad, et esimesena seadsime sisse e-riigi, pealegi kui selles valdkonnas pole lihtne enam teistega sammu pidada. Naiste tööalane ahistamine aga on kindel asi. Eurovõidujooksus meist kaugele taha jäänud lätlased ei saa siingi oma 13 protsendiga meile kannule, rääkimata itaallastest, kes veidi rohkem kui nelja protsendiga tahavad öelda, et naised peavadki meestega peaaegu võrdsed olema.
Meile meeldib mitte ainult esimesed olla, vaid ka teistmoodi välja näha kui teised ja selle nimel ühte hoida. Ja see pole sugugi taunitav. Ilma sellise kokkuhoidmiseta poleks olnud iseseisva Eesti riigi sündi 1918. aastal ega laulvat revolutsiooni 70 aastat hiljem, mis viis taasiseseisvumisele poolesajandilise okupatsiooni järel. Unitaarses NSV Liidus püüdsime ametliku propaganda kiuste kasutada väikseimatki võimalust oma rahvusliku väärikuse rõhutamiseks. Isegi marurahvuslusel oli tol ajal positiivne roll. Kõik, mis oli suunatud veneliku surve vastu, aitas meid edasi.
Kahjuks mõtlevad paljud meist praegugi nii, nagu poleks juba peaaegu 20 aastat kestnud Eesti taastatud iseseisvust ja kommunismivaba Venemaad olemaski. Ikka käib hala mingist rahvuslikust hääbumisest. Absurdne on rääkida riigisisesest venestamise ohust, ometi seda teeme. Tänaste probleemide lahendamise asemel sobrame minevikus, mille sisuna kujutame venelaste vägivalda eestlaste kallal. Tegelikult tuleks rääkida kommunistlikust vägivallast, mis muserdas kõiki „vennalikus“ liidus elanud rahvaid, ka venelasi.
Populaarse raadiojaama saatesarjas „Keskpäevatund“ kuulsin täiesti arukate inimeste täiesti tõsimeelset arvamust, et Vene-Saksa gaasitoru Läänemerre paigutamisega nõustudes lõid soomlased meile noa selga. Järelikult tegid seda ka rootslased ja taanlased, rääkimata torulepingu osapooltest sakslastest ja venelastest. On ikka lurjused! Samal ajal pole ma halajate suust kordagi kuulnud tõdemust, et gaasi on ju vaja Euroopa Liidule, kuhu meiegi kuulume. Kui tahate, on see energiajulgeoleku üks komponente ... Juba kuulen end reeturiks sõimatavat. Meie ju mõistame energiajugeoleku all seda, et kõik Venemaalt voolava kraanid on kinni keeratud. Lausa õnn oleks saada gaasi purudiktaatorlikust Türkmenistanist ja ... Peaaegu oleksin lisanunud „Põhja-Koreast“, kuid kahjuks seda maavara seal ei ole.
Prantsusmaa ja Venemaa kaubavahetuse asjus oleme paranoilise kisa tõstnud nii suureks, et NATO peasekretär Rasmussen oli sunnitud meid rahustama: NATO riigilt ostetud laevu ühegi NATO riigi vastu ei kasutatata. Järsku ongi nii. Kes tahab, ärgu uskugu ja nutku edasi. Vaba inimene vabal maal võib teha, mida süda kutsub.
Mina igatahes olen äratundmisele jõudnud, et rahvusliku julgeoleku tagamiseks oleks kasulikum tegelda selliste asjadega nagu soolise võrdõiguslikkuse tagamine töösuhetes.

Idiotism – religioosne pluss poliitiline

Infoagentuurid on teatanud jahmatavast teost, aumõrvast Türgis, riigis, kes tahab astuda Euroopa Liitu. Kahtlen, kas sõnad „au“ ja „mõrv“ on üldse kokkupandavad, sest mõisteid, mis oleksid rohkem vastandlikud, on võimatu leida. Kellele tegi au 16-aastase neiu matmine elusalt, noore elu vägivaldne lõpetamine inimsusevastaseid religioosseid tavasid järgides? Mitte kellelegi. Maailma kohal kaigub viha ja hukkamõist.
Pärast sellise islamistlikku idiotismi kajastava uudise lugemist kangastus minu kujutluses kunagine neidude ja naiste elusalt põletamine tuleriidal, sealhulgas Maarjamaal. Tolle nähtuse tõukejõud oli siiski teine, nimelt kristlik idiotism. Piisas kiriklikele võimuritele arvamuse edastamisest, et naabrinaine on nõid, ja tema tee tuleriidale oli enam kui kindel. Kangesti meenutab see Siberi-teele suundunud stalinlike loomavagunite täitmise üht meetodit – pealekaebamist.
Näete, mõttekäik jõudis kiiresti religioosse idiotismi juurest poliitilise idiotismini ja sellest tulenevate kuritegudeni. Ju neil seos on üsna tugev. Pärtliöö ei erine põhimõtteliselt millegagi kristalliööst ja pikkade nugade ööst Kolmandas Reichis või kolmekümnendate aastate massilistest öistest vahistamistest NSV Liidus. Marurahvusliku ideoloogia kohaselt pidid miljonid inimesed, kaasa arvatud lapsed, surema ainult sellepärast, et nad kuulusid mingisse teise rahvusse. Kommunism tappis kuklalasu või sunnitööga miljoneid esimesel sotsialismimaal, Hiinas, Kambodžas (selles riigis pea pool elanikest) jm sel ettekäändel, et neil oli oma arvamus ja kommunistidele ebameeldiv sotsiaalne päritolu.
Totalitarismile omane vabaduse kägistamine pole sugugi veel minevikunähtuseks muutunud, ehkki natsismi ja kommunismi levitavaid suurriike vähemalt Euroopas enam ei ole. Vabadust kägistavad ka need, kes Afganistanis absurdsesse usupõhimõttesse klammerdunult võitlevad selle nimel, et tütarlapsed ei saaks õigust koolis käia. Vabadust kägistasid needki, kes meile tule ja mõõgaga ristiusku pähe määrisid. Ja ma ei näe mingit vahet Inkvisitsiooni, Gestapo ja KGB kuritegudes.

101 Dalmaatsia koera Eestisse kippumas

Mine tea, miks, kuid 101 Dalmaatsia koera kipuvad Eesti asjadesse sekkuma. See, et meil on 101 parlamendikohta, nendesse muidugi ei puutu. Tähelepanu äratab aga selle arvu lembesuse levima hakkamine. Kuskil tahetakse teoseid 101 märgi all hakata välja andma, mõni mees on leidnud Eesti ajaloost 101 tähtsündmust jne. Kas tegemist on mingi uue maagiaga?

Klähvijatel sabad lidus

Niisiis on ägedate klähvimiste saatel ettevalmistatud ettevõtmine teoks saanud: Tallinnas võtab võimuohjad vasaktsentri liberaalide ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon. Allkirjad on antud ja kõned peetud.

Eriti tähendusrikkalt kõlasid SDE esimehe Jüri Pihli sõnad selle kohta, et vale on jagada erakondi ja nende valijaid valgeteks ja mustadeks. Ometi olid varem sotsid ja neist tühine vähemus on praegugi sellise jagamisega (autor paremkonservatiiv Tõnis Palts) vaikimisi nõus. Eks aeg õpeta nii mõndagi.

Eile kasutati Kanal 2 reporterisaates veel üht raskekaalulist terminit - „õige“. Vaatajatelt küsiti: kas Pihli ja Savisaare liit Tallinnas on õige asi? Mina kui televaataja ei saa küll aru, mida selle õige all mõeldakse. Kas koalitsioonide moodustamine üldse tuleb kahtluse alla seada? Kas ka koalitsioonid jagunevad õigeteks ja valedeks? Või oli vale see, et läbirääkimised toimusid täiesti demokraatlikult ja kõiki otsuseid rehitsesid põhjalikult mõlema erakonna Tallinna esindused? Ilmselt on hädaldamise ainus põhjus selles, et kaob võimalus süüdistada linnavalitsust kõigis surmapattudes tema üheparteilisuse pärast.

Tallinna volikogu valimised on ammu määdas, aga klähvimine on jätkunud valimisvõitluse vaimus. Ehkki linnavalitsusliidu tegemine seda veelgi ägestas, ei jää pärast koalitsioonilepingu allkirjastamist klähvijatel muud üle, kui sabad lidusse tõmmata.

Kui juba saatejuhid nördivad ...

... siis on ikka tõesti midagi väga tõsist lahti. Eriti kui tegemist on maailmakuulsa Vikerraadioga, kus nii mõnegi ajakirjaniku erapooletus on asendunud kindla poliitilise hoiakuga, mida avali sui eetrisse paisatakse. Täna siis teatati uhkelt, et USA presidendile Nobeli preemia määramine oli ennatlik. Sellega astuti Obamale õpetussõnu saatnud Mart Laari ja teatud pundi arvamusliidrite leeri. Ikkagi on ju suur au pürgida sama kuulsaks, kui on poliitikud, pealegi säärased poliitikud, kes jagavad maailma asju paremini kui USA, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja teiste suurriikide juhid. Kuuldavasti on ka üks kunstnik võtnud nõuks Eesti kindlameelsete tegelaste tarkust ülistada ning Repinist eeskuju võttes asunud lõuendile panema maali "Laarlased kirjutavad kirja Obamale".
Keda siis Obamale rahupreemia määramine nördima paneb? Mõistagi neid, kes sõrme otsaski ei salli pingete taandumist läänemaaima ja Venemaa suhetes. See oli ju Obama, kes ütles, et ta tahab näha edukat Venemaad. See oli ju Obama, kes Bushi raketikilbi rajamise otsuse Looja karja saatis. See on ju Obama, kes tuumarelva Maa pealt pühkimist pooldab. Ja nüüd määratakse talle Nobeli rahupreemia! Mis küll selliste arengute jätkudes saab väikesest Eestist!

Laest võetud samastus

Laest on mida tahes mugav võtta. Pole karta hukkamõistu, sest oled pööranud pilgu taeva poole, kust alati võid loota andestust. Küllap lootis seda ka meie üks tuntumaid arvamusliidreid Anvar Samost, kui ta kuumal suvepäeval R2 stuudiosse varju läinuna paiskas eetrisse süüdistuse nende eestlaste näkku, kellele Harjumäel püsti pandud võidusammas (alias Ivan Orava hauasammas) ei meeldi. Tema arvates ei meeldi nendele inimestele nii või teisiti ka Eesti Vabariik. Kas Eesti Vabariigil on tõesti puhtkristlik identiteet? Kas eestlane on nii jäägitult seotud ristiga, et igaühe, kellele see sümbol ei meeldi, peavad rahvuskaaslased tembeldama mustaks lambaks? Kas taara- ja maausulised tuleks kommunistide kombel kuulutada rahvavaenlasteks? Ja seda praeguses demokraatlikus ühiskonnas! Igatahes muistsed vabadusvõitlejad ja Võnnu all Teutooni ordu järeltulijaid pekstes Eesti iseseisvuse nimel elu andnud pööravad seda kuuldes end hauas ringi.
Nagu juba tüütuseni pikaks veninud diskussioonides korduvalt on rõhutatud, ei ole asi selles, et keegi oleks põhimõtteliseltVabadussõja võidusamba vastu. Ollakse diletantliku kunstivaba lahenduse vastu. Nõus ei olda sellega, et rinnas kantava aumärgi omaaegse tavapärase kujunduse tänapäeva linnaruumi andetu ülekandmise tulemusena on sündinud ümbrust võõrahõnguliselt rõhuv monstrum. Hauasammas ei saa olla vabaduse ja rõõmu sümbol. Tehti ju selle avamiselgi panus hardameelsusele, mitte õnnetundele. Jah, langenute ees tuleb langetada pea. Kuid sealjuures ei tohiks unustada, et vaba isamaa on meie õnn ja rõõm.

"SÕITSIN OMA SETUKAGA LINNA POOLE TRAAVI ..."

Nii laulis, nagu juhuslikult kuulsin, mäenõlvalt all-linna poole kulgedes Eesti õigusloome suurkuju Urmas Ree. Ei tahtnud ta seal näha Katariina Jeed ega päikselist Liisat, ehkki Tallinna Liisade hulgas on peaaegu sama kuulsaid naisi nagu Carmen Kass. Seaduselooja läks hoopis poliitilist rehepaplust proovima, pidepunkte otsima erakondliku võitluse vankri ette setuka asemel seaduse rakendamiseks. Õiguskantsler oli ju mõista andnud, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus ei taga pealinnas kõigi valijate häälte ühesugust kaalu, nagu nõuab põhiseadus. Kui seda nõuet lihtlabaselt täitma hakata, võib ohtu sattuda Toompea valitseva koalitsiooni eesmärk tulla eelseisvate valimiste järel võimule ka pealinnas. Nui pooleks, midagi tuleb ette võtta! „Eesmärk pühitseb abinõu“, tuletas vapper seaduselooja meelde Machiavelli aegumatut mõtet.
Läinud aasta 10. detsembril muudetigi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust. „Õilsat“ eesmärki silmas pidades piirduti näiliste muudatustega, põhiseadusliku nõude riivet ei püütudki kõrvaldada. Valimiskord pealinnas muudeti segasemaks, volikogu liikmete arvu suurendati praegusel majanduslikult niigi raskel ajal 63-lt 79-ni, s.o tasemeni, millega ei saa uhkustada isegi Islandi parlament. Niisiis saadi hakkama täiesti äraspidise teoga. Aga tühja sellest, rehepappi ei sunni miski omakasust loobuma.
All-linnas mõistagi ei jäetud säärasele demokraatia proovilepanekule reageerimata. Linnaosad otsustati kaotada ja moodustada kaheksa asemel üks valimisringkond. Seega 10. detsembri seadusega tehtud muudatus Tallinna suhtes enam ei kehti, sest linnaositi moodustatakse valimisringkonnad seal, kus linnaosad on olemas.
Toompea ehmus taaskord. Suure ähmiga kleebiti soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse sappa kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise sätted, mis tühistavad Tallinna linnaosade kaotamise ja üheainsa valimisringkonna moodustamise, sest nii ei tohtivat teha valimiste aastal.
Siis aga lõhkes pomm: president ei kuulutanud põhiseaduse põhimõtetele sülitavat seadust välja. Koalitsiooni kuuluvad riigikogujad olid valmis kas või nahast välja pugema, et olukorda päästa. Seadus käristati kolmeks tükiks. Nende menetlemine läheb opositsiooni vastuseisu tõttu küll suure kriginaga, kuid siiski käib. Kuhu selline poliitiline rehepaplus välja viib, on raske ennustada. Igatahes valimiste aastaga manipuleerimne näib olevat sõelaga vee kandmine. Ajaliste piirangute võimaliku olemasolu unustas ju kõigepealt Riigikogu ise, kui ainult kümme kuud (mitte üle aasta) enne valimisi võttis vastu eelmainitud 10. detsembri seaduse, millega Tallinna võimuerakonnale taheti ära teha.
Mida üldse öelda säärase kätši kohta? Kui oleksin näiteks Soome elanik, hüüaksin üle lahe: „Jätke jama ja tulge ükskord Euroopasse! Setukad jäägu setukateks ja seadused seadusteks.“

Postitus

FHUSDQEA

Kuuldes sõna "demokraatia" ...

... kisub mõnel mehel käsi rusikasse. Tegin sellise kunagist kurikuulsat ütlust parafraseeriva järelduse, kui olin läbi lugenud veerand tuhat kommentaari oma kirjutisele „Õhus on tunda uusvapsluse hõngu“, mis avaldati Delfis. Kultuur ja demokraatia on ju ühest puust nähtused ning ega kabuuri krahmaval käel ja rusikasse litsutud käel samuti suurt erinevust ole. Kirjutises olin toonud näiteid poliitikas ja võimustruktuurides levima hakanud äärmuslembusest ja kambakate tegemisest teisitimõtlejatele, andes mõista, et demokraatlikus ühiskonnas ei sobi selliseid võtteid kasutada. Kuid kommenteerija LAX lausa karjatab:
„Oh Sina Püha Jeesus! Kas artikli autor on sündinud loll või isehakanud loll? Aita, Kurat, Eestimaad, et kaitsta meie elamist peninukkide pealetungi eest!“
Mees peab ikka šokis olema, kui otsustab ühtaegu Jeesust ja kuradit appi kutsuda ning vanakurja austavalt suurtähega kirjutada. Jõmmerläägamöögaüü jätkab samas vaimus, ehkki sõimusõnana kasutab ta peninuki asemel seltsimeest:
„Jäta loll jutt. Pole kuskil võim rahva käes, seltsimees Kuus. Samuti pole kuskil õigusriike, me ei ela enam Hammurabi ajastul. Aga võim Tallinnas kukub küll, sest kui Edgar sai 41% häältega 51% kohtadest, siis järgmisel aastal see enam ei õnnestu.“
Kilo sõimab mind idioodiks sellepärast, et julgen suurima toetajaskonnaga erakonna ründajaid võrrelda Türkmenistani-taoliste autoritaarsete riikide klannidega. Tema väitel on selle erakonna vastu ei keegi muu kui rahvas. Seletamata, miks erakonna toetajaskond ei olegi rahvas, lõpetab kommenteerija oma jutu vaikse, kuid krimimaigulise ähvardusega: „Veel ei meeldi miski, tõmbame sinu ka lauale.“
Kommentaarides on ka mannetuid pöördumisi argumentum ad hominem (kas unustasid tabletid võtmata?), kapist luukerede otsimisi (sinu diplomitöö pealkiri oli säärane ja juhendajaks oli säherdune mees), müstilist paranoiat (võib-olla oled hoopis spioon?) jne. Kuid olgu, mis on. Mind see paranoikuks ei tee. Pealegi on suur hulk autorit toetavaid kommentaare. Üks neist, kirjutajaks Eesti naine, on järgmine:
„Hea artikkel! Reformikommunistid on üdini närvis oma populaarsuse kaotamise pärast ja nagu tõelistele kommunistidele kohane, otsitakse nüüd süüdlast ja vaenlase kuju, kelle kraesse saaks kõik ajada. Kui omal ajal oli vaenlaseks rahvusvaheline imperialism, siis nüüd Rahvaliit ja Keskerakond. Samas unustatakse, et viimased praegu riigi juhtimisega ei tegele ja seetõttu ei saa neid ka süüdistada Eesti majanduse põhjalaskmises. Nii et tuleb omal see supp ära süüa!Küllap rahvas euro- ja kohalikel valimistel tuletab meelde, kes olid need, kes võtsid lastelt koolitoetuse, tõstes ühtlasi rikkusvanemahüvitise enneolematusse kõrgusse, algatasid maadeparseldamise ja korraldasid ajujahti oponentidele. Reformikad usuvad, et nagu kommude ajalgi peab valitsema ikka üks ja ainus partei, seekord siis reformipartei nime all tegutsev endine kompartei.“
Arvaja tähelepanek:
„Vähemalt pooled kommentaarid näitavad, kuivõrd efektiivne on olnud "parempoolne" lausajupesu 16-17 aasta vältel. See totaalne "häda mõistuse pärast" on viinud elanikud otsekui eri vaenulikesse leeridesse.“
Ehkki kahes viimases tsitaadis on liigset teravust, võib neist välja lugeda, et Eesti inimesed ei taha jaguneda leeridesse ja toetavad neid, kes ühiskonda püüavad ühendada.

FHUSDQEA

Tere tulemast!

Nagu ikka, ütles saatejuht ka tänalõunases Kuku raadio külalissaates need sõnad seekordsele külalisele ja sai vastuseks: "Tere TULEMAST!" Kelle juurde siis saatejuht tuli? Igatahes mitte saatekülalise juurde, ta oli stuudios juba enne külalise tulekut. Nüüd tervitas ta TULIJAT, kes aga seal OLIJAT mitte kuidagi ei tohtinuks just praegu tulnuks tituleerida. Ometi külaline seda tegi. Väga kahetsusväärne on tõdeda, et sõnadesse on hakatud suhtuma kui mingitesse puhtformaalsetesse märkidesse, millel ei ole linnu nokatäie suurustki sisulist tähendust. Keelelisse korrektsusse, mis nõuab kamalutäit mõtteerksust, suhtutakse põlastavalt. Laisalt ja lodevalt mõmisedes saab ju hakkama vähimagi pingutuseta. Kõnealuselgi juhul olnuks tülikas hakata oma ajusõnastikust otsima mõistuspärast vastust, s.o öelda tere või tere päevast, vaid hoopis lihtsam oli põrutada saatejuhi sõnadele samade sõnadega vastu. Samasugust tulija tervituseks öeldule lohakat vastamist olen kuulnud nii mõnegi kõrgesti haritud poliitiku, näiteks praeguse kaitseministri suust.
Totaalse keelehaigusliku nähuna on levinud tänamisele vastamine tänamisega. Nojah, ei ole ju mõtet oma ajusid vaevata. Kui öeldakse aitäh, ütleme vastu kah aitäh. Väga harva olen kuulnud vastuseks sõnu "palun", "võtke heaks", "olge hea" või "kõike head", rääkimata lootusetult unustatud väljendist "pole tänu väärt".

Jõudu Jüri Mõisale!

Tuntud ühiskonnategelane ja ettevõtja Jüri Mõis on esinenud praeguses ametliku ummiklainelise ajupesu õhkkonnas väga värskena mõjuva avaldusega Eesti-Vene suhete kohta. See on lähedane tema kunagisele arvamusele tollaste parteikaaslaste tegevusmotiivide kohta: esmajoones ei huvita neid Eesti elu edendamine, vaid see, kuidas venelastele ära teha. Nüüd näitab ta, et valitseva ladviku eesmärk on sama ning see mõjub hukutavalt Eesti majandusele ja mainele. Selle arvamusega saab ainult nõustuda. Tõepoolest, Ansipi-Ilvese avalikult venevastane kurss, mille heakskiitu Euroopa Liidu piires võib täheldada ainult teiste Balti riikide teatud ringkondades ja Poola paremäärmuslasest presidendi kabinetis, ei vasta meie rahvuslikele huvidele. Ometi materdatakse solvunult Soome presidenti ning isegi suurte ELi riikide poliitikuid ja NATO juhtivtegelasi, kui need poole sõnagagi julgevad säärases kursis kahelda. Seda kurssi viskuvad kobra välkkiirust matkides kriitikute vastu kaitsma nii mõnedki meediabroilerid. Midagi taolist olevat juhtunud stalinliku parteilise ajakirjanduse õitseaegadel ...

ETV AK kutsus Jüri Mõisa öeldut kommenteerima sotsioloogi, keda veel punaprofessoriks pole tembeldatud. Tema sõnul ei ole Eesti riigil praegu aega Eesti-Vene suhetega tegelda. Hoopis tähtsam olevat majanduslangusest tulenevaid probleeme lahendada. Aga kas Jüri Mõis räägib millestki muust? Tema ju seda väidabki, et majandusraskuste üks põhjusi on Venemaaga suhtlemise taandareng. Me otsekui ihaleksime vastasseisu järele. Peaministri väitel on tähtsam arendada majandussuhteid Põhjamaadega. Ei vaidle vastu nende suhete tähtsusele. Kuid kas meie kaubad on võimelised konkureerima sealsel väiksel ja üleküllastunud turul Venemaa turuga võrdväärselt? Nii kitsalt asjadele vaadates pole meil mingit lootust järsult suurendada eksporti kui majanduskasvu alust.

Kitsalt näeb probleemi ka tuntud poliitik Marko Mihkelson. Oma blogis Jüri Mõisaga kakeldes küsib ta, kas heanaaberlikkuse ja normaalsete suhete all peetakse silmas erahuvi või rahvuslikku huvi, mille sisuks on muu hulgas riigi ja tema kodanike julgeoleku tagamine. Kas siis erahuvi on vstuolus rahvusliku julgeolekuga? Nii jõuame veidra tõdemuseni, et Eesti julgeoleku huvides tuleb siin ja Venemaal kapitalism asendada mingi muu süsteemiga. Kommunistid on seda peaaegu sajandi jooksul proovinud, kuid midagi pole välja tulnud. Ei õnnestu see ka rahvuskonservatiiv Mihkelsonil.

Soome ja Venemaa suheid arvustades nimetab ta neid vana malli kohaselt finlandiseerumismudelile vastavaiks. Ta ei tahagi mõista, et praegu ei ole tegemist külma sõja aegse maailmaga. Uus Venemaa ei ole kommunistlik N Liit. Soome ja Venemaa suhted on avatud ja tuginevad vastastikusele usaldusele. Aga Mihkelson väidab: Soome eeskujul käitumiseks peaks Eesti välja astuma NATOst ning loobuma täielikult iseseisvast välispoliitikast. Sic! Kas Soome välispoliitika ei ole iseseisev? Kas see saab iseseisvaks siis, kui Soome astub NATOsse ja katkestab suhted Venemaaga? Midagi niisugust on totter loota. NATO liikmetel Saksamaal, Itaalial ja Prantsusmaal on sõbralikud suhted Venemaaga ning NATO juhte ei häiri see põrmugi. Marko Mihkelsoni arusaamad on täielikus vastuolus Tartus esinenud NATO endise peasekretäri ja ilmselt ka praeguse peasekretäri seisukohtadega. NATO olemasolu mõte ei ole rusikat taskus hoides konfrontatiooni õhutamises ja sel moel oma liikmesriikide julgeoleku tagamises, vaid kõigi riikidega koostöö edendamises ja seal demokraatia arendamises, uute eraldusjoonte mahamärkimise ning nende taga klähvimise vältimises.

Jõudu Jüri Mõisale tema õilsates püüdlustes!

Rahva teenrid või rahva malgutajad

Hegeli surematu dialektika kohaselt võib iga nähtus muutuda iseenda vastandiks. Üpris proosaliselt kinnitas seda ka Vikerraadio 6. septembri rahvateenrite saade. Rahva teenimise asemel vibutati seal ähvardavalt malka mõistuspäraselt käituvate inimeste suunas alates terve talupojamõistusega eestlastest kuni Euroopa Liidu tippjuhtideni välja.

Oh mis kole! 66 protsenti Eesti elanikest ei poolda järgmisel aastal Moskvas korraldatava Eurovisiooni lauluvõistluse boikottimist. "Miks küll inimesed nii arvavad?" hüüatati nutuselt, justkui oleksid rahvaküsitluse tulemused vaba ajakirjandust esindavatele rahvateenritele näkku sülitanud. Mina küll ei saa aru, mida siin halada on. Kellele veel, kui mitte vabale ajakirjanikule, peaks selge olema, et igaühel on õigus vabalt oma arvamust avaldada. Kui mingi ideoloogia järgijale on tundunud, et rahvas mõtleb nii nagu tema, ja ta on seda tundmust pidanud kategooriliseks imperatiiviks, ei ole tal veel õigust teisitimõtlejatest enamusse kuulujaid vale jalga astujateks või vaenuliku propaganda õnge langenuteks pidada.

Kahjuks jah püüab meedia üha pealekäivamalt väita, et eestlase loomupäraseid omadusi on venevastasus. Kõnealuseski saates leiti, et Moskvasse sõidust keeldumine on ülimalt tore võimalus näidata oma hoiakuid. Pealegi on selle üle arutlema kutsunud ei keegi muu kui valitseva partei liikmest Rahvusringhäälingu juht. Häbi neile, kes tema arvamust ei jaga!

Sellist jäärapäist jora aeti pärast seda, kui Kaukaasia konflikti meedias kajastamise kohta olid juba sõna võtnud Rain Kooli, Tarmu Tammerk ja teised, kes mõistsid hukka sõjalugude ühekülgsuse ja erapoolikuse. Rain Kooli väitele, et kogu aeg on räägitud ainult Venemaa rünnakust Gruusia vastu ning maha vaikitud viimase välksõda, s.o turmtulega alanud raketirünnak lahkulöönud Lõuna-Osseetia tagasivõitmiseks, võin siiski lisada meeldiva erandi. Nimelt ütles Kalle Muuli veidi aega pärast madina algust Raadio 2 saates "Olukorrast riigis", et Saakašvili tegi Tshinvali ründamisega Gruusiale pigem kahju kui tõi kasu. See oli ajakirjaniku täiesti objektiivne arvamus, ta ei saanud nii kiiresti kuidagi jõuda Vene propaganda mõju alla. Pärast teda aga kadusid nii eetrist kui leheveergudelt sõnad "Tshinvali", "Lõuna-Osseetia", "osseedid", "abhaasid". Muide, abhaasid ja osseedid hakkasid iseseisvust taotlma samadel murrangulistel päevadel nagu eestlasedki. Nad ei saanud, sest Stalini skeemi järgi ei olnud nende maa-aladel liiduvabariigi staatust. Jätkus vägivald, mis stalinismi kõrgaegadel oli võtnud eriti võikad vormid. Kui Gruusiat valitses Stalini asehaldur Beria, muudeti näiteks abhaasikeelsed koolid sundkorras gruusiakeelseteks. Sedapalju konflikti ühest taustast. Sellega ei taha ma sugugi väita, et Venemaa ebaadekvaatne karistusrünnak Gruusia vastu tuleb heaks kiita. Kindlasti tuleb see hukka mõista, kuid samal ajal ei luba minu kui eestlase südametunnistus olla mul Abhaasia iseseisvuse vastu.

Vihaselt andsid rahvateenrid malka neile, kes püüavad hoida Venemaaga häid suhteid, vältida konfrontatsiooni, olla eraldusjoonte taasmahamärkimise ning selle vastu, et luua uusi kujutlusi külma sõda pidavatest kurjuse impeeriumist ja valguse paradiisist. Saates kõnelnute arvates on Eestis turvaline elada siis, kui Euroopa Liidu riigid koos USA-ga ükskord ometi üksmeeles rusika lauale löövad ja Venemaale koha kätte käratavad. Kujutage ette, Saksamaa nõuab juurdlust küsimuses, kes sõda alustas! Angela, ära söö oma sõnu, tuleta meelde, mida sa Tallinnas ütlesid! Armas naabrinna Tarja Halonen on samuti peast segane. Võiks eeskuju võtta kas või oma välisministrist, kes on vihjanud võimalusele liituda NATO-ga, käivad rahvateenrid peale. Siinkohal tuletaksin meelde, et hiljaaegu pooldas Aleksander Stubb viisavabaduse kehestamist Soome ja Venemaa vahel. Sellele reageerisid meie teatud tõugu netikommentaatorid räige sõimuga: vaadake tema nime, ta on ju ise kuradi venelane. Säärased kommentaatorid kuuluvad õnneks väiksearvulisse sootsiumi, kes kindlasti Eurovisiooni lauluvõistlusel osalemist ei poolda. Nende eelkäijad laulsid 1934. aastal: Eesti piir käib vastu Hiina müüri, Venemaa peab vahelt kaduma. Siis õnnestus neil rahvast sedavõrd hullutada, et demokraatia sattus ohtu. Päts ja Laidoner pidid demokraatia päästmiseks kasutama ebademokraatlikke võtteid. Tänapäeval padurahvuslased enam sellist totalitarismiohtu endast ei kujuta, sest rahvas neid ei toeta, kuid valvsaks teeb see, et selles loos jutuks olnud rahvateenrite hoiakud annavad neile julgust.