Laest on mida tahes mugav võtta. Pole karta hukkamõistu, sest oled pööranud pilgu taeva poole, kust alati võid loota andestust. Küllap lootis seda ka meie üks tuntumaid arvamusliidreid Anvar Samost, kui ta kuumal suvepäeval R2 stuudiosse varju läinuna paiskas eetrisse süüdistuse nende eestlaste näkku, kellele Harjumäel püsti pandud võidusammas (alias Ivan Orava hauasammas) ei meeldi. Tema arvates ei meeldi nendele inimestele nii või teisiti ka Eesti Vabariik. Kas Eesti Vabariigil on tõesti puhtkristlik identiteet? Kas eestlane on nii jäägitult seotud ristiga, et igaühe, kellele see sümbol ei meeldi, peavad rahvuskaaslased tembeldama mustaks lambaks? Kas taara- ja maausulised tuleks kommunistide kombel kuulutada rahvavaenlasteks? Ja seda praeguses demokraatlikus ühiskonnas! Igatahes muistsed vabadusvõitlejad ja Võnnu all Teutooni ordu järeltulijaid pekstes Eesti iseseisvuse nimel elu andnud pööravad seda kuuldes end hauas ringi.
Nagu juba tüütuseni pikaks veninud diskussioonides korduvalt on rõhutatud, ei ole asi selles, et keegi oleks põhimõtteliseltVabadussõja võidusamba vastu. Ollakse diletantliku kunstivaba lahenduse vastu. Nõus ei olda sellega, et rinnas kantava aumärgi omaaegse tavapärase kujunduse tänapäeva linnaruumi andetu ülekandmise tulemusena on sündinud ümbrust võõrahõnguliselt rõhuv monstrum. Hauasammas ei saa olla vabaduse ja rõõmu sümbol. Tehti ju selle avamiselgi panus hardameelsusele, mitte õnnetundele. Jah, langenute ees tuleb langetada pea. Kuid sealjuures ei tohiks unustada, et vaba isamaa on meie õnn ja rõõm.
Tuesday, July 28, 2009
Wednesday, April 1, 2009
"SÕITSIN OMA SETUKAGA LINNA POOLE TRAAVI ..."
Nii laulis, nagu juhuslikult kuulsin, mäenõlvalt all-linna poole kulgedes Eesti õigusloome suurkuju Urmas Ree. Ei tahtnud ta seal näha Katariina Jeed ega päikselist Liisat, ehkki Tallinna Liisade hulgas on peaaegu sama kuulsaid naisi nagu Carmen Kass. Seaduselooja läks hoopis poliitilist rehepaplust proovima, pidepunkte otsima erakondliku võitluse vankri ette setuka asemel seaduse rakendamiseks. Õiguskantsler oli ju mõista andnud, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus ei taga pealinnas kõigi valijate häälte ühesugust kaalu, nagu nõuab põhiseadus. Kui seda nõuet lihtlabaselt täitma hakata, võib ohtu sattuda Toompea valitseva koalitsiooni eesmärk tulla eelseisvate valimiste järel võimule ka pealinnas. Nui pooleks, midagi tuleb ette võtta! „Eesmärk pühitseb abinõu“, tuletas vapper seaduselooja meelde Machiavelli aegumatut mõtet.
Läinud aasta 10. detsembril muudetigi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust. „Õilsat“ eesmärki silmas pidades piirduti näiliste muudatustega, põhiseadusliku nõude riivet ei püütudki kõrvaldada. Valimiskord pealinnas muudeti segasemaks, volikogu liikmete arvu suurendati praegusel majanduslikult niigi raskel ajal 63-lt 79-ni, s.o tasemeni, millega ei saa uhkustada isegi Islandi parlament. Niisiis saadi hakkama täiesti äraspidise teoga. Aga tühja sellest, rehepappi ei sunni miski omakasust loobuma.
All-linnas mõistagi ei jäetud säärasele demokraatia proovilepanekule reageerimata. Linnaosad otsustati kaotada ja moodustada kaheksa asemel üks valimisringkond. Seega 10. detsembri seadusega tehtud muudatus Tallinna suhtes enam ei kehti, sest linnaositi moodustatakse valimisringkonnad seal, kus linnaosad on olemas.
Toompea ehmus taaskord. Suure ähmiga kleebiti soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse sappa kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise sätted, mis tühistavad Tallinna linnaosade kaotamise ja üheainsa valimisringkonna moodustamise, sest nii ei tohtivat teha valimiste aastal.
Siis aga lõhkes pomm: president ei kuulutanud põhiseaduse põhimõtetele sülitavat seadust välja. Koalitsiooni kuuluvad riigikogujad olid valmis kas või nahast välja pugema, et olukorda päästa. Seadus käristati kolmeks tükiks. Nende menetlemine läheb opositsiooni vastuseisu tõttu küll suure kriginaga, kuid siiski käib. Kuhu selline poliitiline rehepaplus välja viib, on raske ennustada. Igatahes valimiste aastaga manipuleerimne näib olevat sõelaga vee kandmine. Ajaliste piirangute võimaliku olemasolu unustas ju kõigepealt Riigikogu ise, kui ainult kümme kuud (mitte üle aasta) enne valimisi võttis vastu eelmainitud 10. detsembri seaduse, millega Tallinna võimuerakonnale taheti ära teha.
Mida üldse öelda säärase kätši kohta? Kui oleksin näiteks Soome elanik, hüüaksin üle lahe: „Jätke jama ja tulge ükskord Euroopasse! Setukad jäägu setukateks ja seadused seadusteks.“
Läinud aasta 10. detsembril muudetigi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust. „Õilsat“ eesmärki silmas pidades piirduti näiliste muudatustega, põhiseadusliku nõude riivet ei püütudki kõrvaldada. Valimiskord pealinnas muudeti segasemaks, volikogu liikmete arvu suurendati praegusel majanduslikult niigi raskel ajal 63-lt 79-ni, s.o tasemeni, millega ei saa uhkustada isegi Islandi parlament. Niisiis saadi hakkama täiesti äraspidise teoga. Aga tühja sellest, rehepappi ei sunni miski omakasust loobuma.
All-linnas mõistagi ei jäetud säärasele demokraatia proovilepanekule reageerimata. Linnaosad otsustati kaotada ja moodustada kaheksa asemel üks valimisringkond. Seega 10. detsembri seadusega tehtud muudatus Tallinna suhtes enam ei kehti, sest linnaositi moodustatakse valimisringkonnad seal, kus linnaosad on olemas.
Toompea ehmus taaskord. Suure ähmiga kleebiti soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse sappa kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise sätted, mis tühistavad Tallinna linnaosade kaotamise ja üheainsa valimisringkonna moodustamise, sest nii ei tohtivat teha valimiste aastal.
Siis aga lõhkes pomm: president ei kuulutanud põhiseaduse põhimõtetele sülitavat seadust välja. Koalitsiooni kuuluvad riigikogujad olid valmis kas või nahast välja pugema, et olukorda päästa. Seadus käristati kolmeks tükiks. Nende menetlemine läheb opositsiooni vastuseisu tõttu küll suure kriginaga, kuid siiski käib. Kuhu selline poliitiline rehepaplus välja viib, on raske ennustada. Igatahes valimiste aastaga manipuleerimne näib olevat sõelaga vee kandmine. Ajaliste piirangute võimaliku olemasolu unustas ju kõigepealt Riigikogu ise, kui ainult kümme kuud (mitte üle aasta) enne valimisi võttis vastu eelmainitud 10. detsembri seaduse, millega Tallinna võimuerakonnale taheti ära teha.
Mida üldse öelda säärase kätši kohta? Kui oleksin näiteks Soome elanik, hüüaksin üle lahe: „Jätke jama ja tulge ükskord Euroopasse! Setukad jäägu setukateks ja seadused seadusteks.“
Saturday, December 27, 2008
Kuuldes sõna "demokraatia" ...
... kisub mõnel mehel käsi rusikasse. Tegin sellise kunagist kurikuulsat ütlust parafraseeriva järelduse, kui olin läbi lugenud veerand tuhat kommentaari oma kirjutisele „Õhus on tunda uusvapsluse hõngu“, mis avaldati Delfis. Kultuur ja demokraatia on ju ühest puust nähtused ning ega kabuuri krahmaval käel ja rusikasse litsutud käel samuti suurt erinevust ole. Kirjutises olin toonud näiteid poliitikas ja võimustruktuurides levima hakanud äärmuslembusest ja kambakate tegemisest teisitimõtlejatele, andes mõista, et demokraatlikus ühiskonnas ei sobi selliseid võtteid kasutada. Kuid kommenteerija LAX lausa karjatab:
„Oh Sina Püha Jeesus! Kas artikli autor on sündinud loll või isehakanud loll? Aita, Kurat, Eestimaad, et kaitsta meie elamist peninukkide pealetungi eest!“
Mees peab ikka šokis olema, kui otsustab ühtaegu Jeesust ja kuradit appi kutsuda ning vanakurja austavalt suurtähega kirjutada. Jõmmerläägamöögaüü jätkab samas vaimus, ehkki sõimusõnana kasutab ta peninuki asemel seltsimeest:
„Jäta loll jutt. Pole kuskil võim rahva käes, seltsimees Kuus. Samuti pole kuskil õigusriike, me ei ela enam Hammurabi ajastul. Aga võim Tallinnas kukub küll, sest kui Edgar sai 41% häältega 51% kohtadest, siis järgmisel aastal see enam ei õnnestu.“
Kilo sõimab mind idioodiks sellepärast, et julgen suurima toetajaskonnaga erakonna ründajaid võrrelda Türkmenistani-taoliste autoritaarsete riikide klannidega. Tema väitel on selle erakonna vastu ei keegi muu kui rahvas. Seletamata, miks erakonna toetajaskond ei olegi rahvas, lõpetab kommenteerija oma jutu vaikse, kuid krimimaigulise ähvardusega: „Veel ei meeldi miski, tõmbame sinu ka lauale.“
Kommentaarides on ka mannetuid pöördumisi argumentum ad hominem (kas unustasid tabletid võtmata?), kapist luukerede otsimisi (sinu diplomitöö pealkiri oli säärane ja juhendajaks oli säherdune mees), müstilist paranoiat (võib-olla oled hoopis spioon?) jne. Kuid olgu, mis on. Mind see paranoikuks ei tee. Pealegi on suur hulk autorit toetavaid kommentaare. Üks neist, kirjutajaks Eesti naine, on järgmine:
„Hea artikkel! Reformikommunistid on üdini närvis oma populaarsuse kaotamise pärast ja nagu tõelistele kommunistidele kohane, otsitakse nüüd süüdlast ja vaenlase kuju, kelle kraesse saaks kõik ajada. Kui omal ajal oli vaenlaseks rahvusvaheline imperialism, siis nüüd Rahvaliit ja Keskerakond. Samas unustatakse, et viimased praegu riigi juhtimisega ei tegele ja seetõttu ei saa neid ka süüdistada Eesti majanduse põhjalaskmises. Nii et tuleb omal see supp ära süüa!Küllap rahvas euro- ja kohalikel valimistel tuletab meelde, kes olid need, kes võtsid lastelt koolitoetuse, tõstes ühtlasi rikkusvanemahüvitise enneolematusse kõrgusse, algatasid maadeparseldamise ja korraldasid ajujahti oponentidele. Reformikad usuvad, et nagu kommude ajalgi peab valitsema ikka üks ja ainus partei, seekord siis reformipartei nime all tegutsev endine kompartei.“
Arvaja tähelepanek:
„Vähemalt pooled kommentaarid näitavad, kuivõrd efektiivne on olnud "parempoolne" lausajupesu 16-17 aasta vältel. See totaalne "häda mõistuse pärast" on viinud elanikud otsekui eri vaenulikesse leeridesse.“
Ehkki kahes viimases tsitaadis on liigset teravust, võib neist välja lugeda, et Eesti inimesed ei taha jaguneda leeridesse ja toetavad neid, kes ühiskonda püüavad ühendada.
„Oh Sina Püha Jeesus! Kas artikli autor on sündinud loll või isehakanud loll? Aita, Kurat, Eestimaad, et kaitsta meie elamist peninukkide pealetungi eest!“
Mees peab ikka šokis olema, kui otsustab ühtaegu Jeesust ja kuradit appi kutsuda ning vanakurja austavalt suurtähega kirjutada. Jõmmerläägamöögaüü jätkab samas vaimus, ehkki sõimusõnana kasutab ta peninuki asemel seltsimeest:
„Jäta loll jutt. Pole kuskil võim rahva käes, seltsimees Kuus. Samuti pole kuskil õigusriike, me ei ela enam Hammurabi ajastul. Aga võim Tallinnas kukub küll, sest kui Edgar sai 41% häältega 51% kohtadest, siis järgmisel aastal see enam ei õnnestu.“
Kilo sõimab mind idioodiks sellepärast, et julgen suurima toetajaskonnaga erakonna ründajaid võrrelda Türkmenistani-taoliste autoritaarsete riikide klannidega. Tema väitel on selle erakonna vastu ei keegi muu kui rahvas. Seletamata, miks erakonna toetajaskond ei olegi rahvas, lõpetab kommenteerija oma jutu vaikse, kuid krimimaigulise ähvardusega: „Veel ei meeldi miski, tõmbame sinu ka lauale.“
Kommentaarides on ka mannetuid pöördumisi argumentum ad hominem (kas unustasid tabletid võtmata?), kapist luukerede otsimisi (sinu diplomitöö pealkiri oli säärane ja juhendajaks oli säherdune mees), müstilist paranoiat (võib-olla oled hoopis spioon?) jne. Kuid olgu, mis on. Mind see paranoikuks ei tee. Pealegi on suur hulk autorit toetavaid kommentaare. Üks neist, kirjutajaks Eesti naine, on järgmine:
„Hea artikkel! Reformikommunistid on üdini närvis oma populaarsuse kaotamise pärast ja nagu tõelistele kommunistidele kohane, otsitakse nüüd süüdlast ja vaenlase kuju, kelle kraesse saaks kõik ajada. Kui omal ajal oli vaenlaseks rahvusvaheline imperialism, siis nüüd Rahvaliit ja Keskerakond. Samas unustatakse, et viimased praegu riigi juhtimisega ei tegele ja seetõttu ei saa neid ka süüdistada Eesti majanduse põhjalaskmises. Nii et tuleb omal see supp ära süüa!Küllap rahvas euro- ja kohalikel valimistel tuletab meelde, kes olid need, kes võtsid lastelt koolitoetuse, tõstes ühtlasi rikkusvanemahüvitise enneolematusse kõrgusse, algatasid maadeparseldamise ja korraldasid ajujahti oponentidele. Reformikad usuvad, et nagu kommude ajalgi peab valitsema ikka üks ja ainus partei, seekord siis reformipartei nime all tegutsev endine kompartei.“
Arvaja tähelepanek:
„Vähemalt pooled kommentaarid näitavad, kuivõrd efektiivne on olnud "parempoolne" lausajupesu 16-17 aasta vältel. See totaalne "häda mõistuse pärast" on viinud elanikud otsekui eri vaenulikesse leeridesse.“
Ehkki kahes viimases tsitaadis on liigset teravust, võib neist välja lugeda, et Eesti inimesed ei taha jaguneda leeridesse ja toetavad neid, kes ühiskonda püüavad ühendada.
Monday, December 1, 2008
Sunday, November 30, 2008
Tere tulemast!
Nagu ikka, ütles saatejuht ka tänalõunases Kuku raadio külalissaates need sõnad seekordsele külalisele ja sai vastuseks: "Tere TULEMAST!" Kelle juurde siis saatejuht tuli? Igatahes mitte saatekülalise juurde, ta oli stuudios juba enne külalise tulekut. Nüüd tervitas ta TULIJAT, kes aga seal OLIJAT mitte kuidagi ei tohtinuks just praegu tulnuks tituleerida. Ometi külaline seda tegi. Väga kahetsusväärne on tõdeda, et sõnadesse on hakatud suhtuma kui mingitesse puhtformaalsetesse märkidesse, millel ei ole linnu nokatäie suurustki sisulist tähendust. Keelelisse korrektsusse, mis nõuab kamalutäit mõtteerksust, suhtutakse põlastavalt. Laisalt ja lodevalt mõmisedes saab ju hakkama vähimagi pingutuseta. Kõnealuselgi juhul olnuks tülikas hakata oma ajusõnastikust otsima mõistuspärast vastust, s.o öelda tere või tere päevast, vaid hoopis lihtsam oli põrutada saatejuhi sõnadele samade sõnadega vastu. Samasugust tulija tervituseks öeldule lohakat vastamist olen kuulnud nii mõnegi kõrgesti haritud poliitiku, näiteks praeguse kaitseministri suust.
Totaalse keelehaigusliku nähuna on levinud tänamisele vastamine tänamisega. Nojah, ei ole ju mõtet oma ajusid vaevata. Kui öeldakse aitäh, ütleme vastu kah aitäh. Väga harva olen kuulnud vastuseks sõnu "palun", "võtke heaks", "olge hea" või "kõike head", rääkimata lootusetult unustatud väljendist "pole tänu väärt".
Totaalse keelehaigusliku nähuna on levinud tänamisele vastamine tänamisega. Nojah, ei ole ju mõtet oma ajusid vaevata. Kui öeldakse aitäh, ütleme vastu kah aitäh. Väga harva olen kuulnud vastuseks sõnu "palun", "võtke heaks", "olge hea" või "kõike head", rääkimata lootusetult unustatud väljendist "pole tänu väärt".
Sunday, October 5, 2008
Jõudu Jüri Mõisale!
Tuntud ühiskonnategelane ja ettevõtja Jüri Mõis on esinenud praeguses ametliku ummiklainelise ajupesu õhkkonnas väga värskena mõjuva avaldusega Eesti-Vene suhete kohta. See on lähedane tema kunagisele arvamusele tollaste parteikaaslaste tegevusmotiivide kohta: esmajoones ei huvita neid Eesti elu edendamine, vaid see, kuidas venelastele ära teha. Nüüd näitab ta, et valitseva ladviku eesmärk on sama ning see mõjub hukutavalt Eesti majandusele ja mainele. Selle arvamusega saab ainult nõustuda. Tõepoolest, Ansipi-Ilvese avalikult venevastane kurss, mille heakskiitu Euroopa Liidu piires võib täheldada ainult teiste Balti riikide teatud ringkondades ja Poola paremäärmuslasest presidendi kabinetis, ei vasta meie rahvuslikele huvidele. Ometi materdatakse solvunult Soome presidenti ning isegi suurte ELi riikide poliitikuid ja NATO juhtivtegelasi, kui need poole sõnagagi julgevad säärases kursis kahelda. Seda kurssi viskuvad kobra välkkiirust matkides kriitikute vastu kaitsma nii mõnedki meediabroilerid. Midagi taolist olevat juhtunud stalinliku parteilise ajakirjanduse õitseaegadel ...
ETV AK kutsus Jüri Mõisa öeldut kommenteerima sotsioloogi, keda veel punaprofessoriks pole tembeldatud. Tema sõnul ei ole Eesti riigil praegu aega Eesti-Vene suhetega tegelda. Hoopis tähtsam olevat majanduslangusest tulenevaid probleeme lahendada. Aga kas Jüri Mõis räägib millestki muust? Tema ju seda väidabki, et majandusraskuste üks põhjusi on Venemaaga suhtlemise taandareng. Me otsekui ihaleksime vastasseisu järele. Peaministri väitel on tähtsam arendada majandussuhteid Põhjamaadega. Ei vaidle vastu nende suhete tähtsusele. Kuid kas meie kaubad on võimelised konkureerima sealsel väiksel ja üleküllastunud turul Venemaa turuga võrdväärselt? Nii kitsalt asjadele vaadates pole meil mingit lootust järsult suurendada eksporti kui majanduskasvu alust.
Kitsalt näeb probleemi ka tuntud poliitik Marko Mihkelson. Oma blogis Jüri Mõisaga kakeldes küsib ta, kas heanaaberlikkuse ja normaalsete suhete all peetakse silmas erahuvi või rahvuslikku huvi, mille sisuks on muu hulgas riigi ja tema kodanike julgeoleku tagamine. Kas siis erahuvi on vstuolus rahvusliku julgeolekuga? Nii jõuame veidra tõdemuseni, et Eesti julgeoleku huvides tuleb siin ja Venemaal kapitalism asendada mingi muu süsteemiga. Kommunistid on seda peaaegu sajandi jooksul proovinud, kuid midagi pole välja tulnud. Ei õnnestu see ka rahvuskonservatiiv Mihkelsonil.
Soome ja Venemaa suheid arvustades nimetab ta neid vana malli kohaselt finlandiseerumismudelile vastavaiks. Ta ei tahagi mõista, et praegu ei ole tegemist külma sõja aegse maailmaga. Uus Venemaa ei ole kommunistlik N Liit. Soome ja Venemaa suhted on avatud ja tuginevad vastastikusele usaldusele. Aga Mihkelson väidab: Soome eeskujul käitumiseks peaks Eesti välja astuma NATOst ning loobuma täielikult iseseisvast välispoliitikast. Sic! Kas Soome välispoliitika ei ole iseseisev? Kas see saab iseseisvaks siis, kui Soome astub NATOsse ja katkestab suhted Venemaaga? Midagi niisugust on totter loota. NATO liikmetel Saksamaal, Itaalial ja Prantsusmaal on sõbralikud suhted Venemaaga ning NATO juhte ei häiri see põrmugi. Marko Mihkelsoni arusaamad on täielikus vastuolus Tartus esinenud NATO endise peasekretäri ja ilmselt ka praeguse peasekretäri seisukohtadega. NATO olemasolu mõte ei ole rusikat taskus hoides konfrontatiooni õhutamises ja sel moel oma liikmesriikide julgeoleku tagamises, vaid kõigi riikidega koostöö edendamises ja seal demokraatia arendamises, uute eraldusjoonte mahamärkimise ning nende taga klähvimise vältimises.
Jõudu Jüri Mõisale tema õilsates püüdlustes!
Subscribe to:
Posts (Atom)