Oravad on teinud järjekordse meeleheitliku katse Tallinna koalitsiooni kangutamiseks ja kas või pisemategi eelduste loomiseks, et ise pealinnas võimule tulla. Senised seadustega manipuleerimised koos meelsussõbrast erakonnaga on ju jõuetuina hääbunud nagu konnatiigi ummiklained. Nüüd siis meisterdati linnavalitsuse jaoks valmis järjekordne haisupomm. Oravast sotsiaalminister andis välja määruse, mille kohese täitmata jätmise korral ei pääse pealinna pealekasvavad lapsed lähiaastatel enam lasteaeda. Nad pääseksid sinna ainult siis, kui linnavalitsus annaks jalamaid 900 miljonit krooni uute lasteaedade ehitamiseks ja need paari kuuga püsti pandaks.
Saite nüüd! Vingerdage välja, kuidas tahate! Rahvas teid enam volikokku ei vali. Sellise alatooniga parastus õhkus sotsiaalministri intervjuust Kuku raadiole, mille küsitleja teda igati julgustas endas kindel olema. See, et masule vaatamata on lasteaiad suudetud siiski rahuldavalt töös hoida, kõrge riigiametniku tähelepanu ei pälvinud. Oma jutuga meenutas ta põleva mütsiga tuntud tegelast, kes karjub: „Võtke varas kinni!“
Tuesday, April 27, 2010
Saturday, March 6, 2010
Eestlannade palgaosa rööv suurim Euroopa Liidus
Sedapsi jah teatasid naistepäevaeelsel nädalal Euroopa infoagentuurid. Meie meedial kippus see teade küll kurku kinni jääma, kuid fakt jääb faktiks: Maarjamaal makstakse õrnemast soost töötajale 30 protsenti vähem palka, kui sama töö eest saaks üks õige eesti mees. Jälle oleme esimesed! Kaua sa ikka korrutad, et esimesena seadsime sisse e-riigi, pealegi kui selles valdkonnas pole lihtne enam teistega sammu pidada. Naiste tööalane ahistamine aga on kindel asi. Eurovõidujooksus meist kaugele taha jäänud lätlased ei saa siingi oma 13 protsendiga meile kannule, rääkimata itaallastest, kes veidi rohkem kui nelja protsendiga tahavad öelda, et naised peavadki meestega peaaegu võrdsed olema.
Meile meeldib mitte ainult esimesed olla, vaid ka teistmoodi välja näha kui teised ja selle nimel ühte hoida. Ja see pole sugugi taunitav. Ilma sellise kokkuhoidmiseta poleks olnud iseseisva Eesti riigi sündi 1918. aastal ega laulvat revolutsiooni 70 aastat hiljem, mis viis taasiseseisvumisele poolesajandilise okupatsiooni järel. Unitaarses NSV Liidus püüdsime ametliku propaganda kiuste kasutada väikseimatki võimalust oma rahvusliku väärikuse rõhutamiseks. Isegi marurahvuslusel oli tol ajal positiivne roll. Kõik, mis oli suunatud veneliku surve vastu, aitas meid edasi.
Kahjuks mõtlevad paljud meist praegugi nii, nagu poleks juba peaaegu 20 aastat kestnud Eesti taastatud iseseisvust ja kommunismivaba Venemaad olemaski. Ikka käib hala mingist rahvuslikust hääbumisest. Absurdne on rääkida riigisisesest venestamise ohust, ometi seda teeme. Tänaste probleemide lahendamise asemel sobrame minevikus, mille sisuna kujutame venelaste vägivalda eestlaste kallal. Tegelikult tuleks rääkida kommunistlikust vägivallast, mis muserdas kõiki „vennalikus“ liidus elanud rahvaid, ka venelasi.
Populaarse raadiojaama saatesarjas „Keskpäevatund“ kuulsin täiesti arukate inimeste täiesti tõsimeelset arvamust, et Vene-Saksa gaasitoru Läänemerre paigutamisega nõustudes lõid soomlased meile noa selga. Järelikult tegid seda ka rootslased ja taanlased, rääkimata torulepingu osapooltest sakslastest ja venelastest. On ikka lurjused! Samal ajal pole ma halajate suust kordagi kuulnud tõdemust, et gaasi on ju vaja Euroopa Liidule, kuhu meiegi kuulume. Kui tahate, on see energiajulgeoleku üks komponente ... Juba kuulen end reeturiks sõimatavat. Meie ju mõistame energiajugeoleku all seda, et kõik Venemaalt voolava kraanid on kinni keeratud. Lausa õnn oleks saada gaasi purudiktaatorlikust Türkmenistanist ja ... Peaaegu oleksin lisanunud „Põhja-Koreast“, kuid kahjuks seda maavara seal ei ole.
Prantsusmaa ja Venemaa kaubavahetuse asjus oleme paranoilise kisa tõstnud nii suureks, et NATO peasekretär Rasmussen oli sunnitud meid rahustama: NATO riigilt ostetud laevu ühegi NATO riigi vastu ei kasutatata. Järsku ongi nii. Kes tahab, ärgu uskugu ja nutku edasi. Vaba inimene vabal maal võib teha, mida süda kutsub.
Mina igatahes olen äratundmisele jõudnud, et rahvusliku julgeoleku tagamiseks oleks kasulikum tegelda selliste asjadega nagu soolise võrdõiguslikkuse tagamine töösuhetes.
Meile meeldib mitte ainult esimesed olla, vaid ka teistmoodi välja näha kui teised ja selle nimel ühte hoida. Ja see pole sugugi taunitav. Ilma sellise kokkuhoidmiseta poleks olnud iseseisva Eesti riigi sündi 1918. aastal ega laulvat revolutsiooni 70 aastat hiljem, mis viis taasiseseisvumisele poolesajandilise okupatsiooni järel. Unitaarses NSV Liidus püüdsime ametliku propaganda kiuste kasutada väikseimatki võimalust oma rahvusliku väärikuse rõhutamiseks. Isegi marurahvuslusel oli tol ajal positiivne roll. Kõik, mis oli suunatud veneliku surve vastu, aitas meid edasi.
Kahjuks mõtlevad paljud meist praegugi nii, nagu poleks juba peaaegu 20 aastat kestnud Eesti taastatud iseseisvust ja kommunismivaba Venemaad olemaski. Ikka käib hala mingist rahvuslikust hääbumisest. Absurdne on rääkida riigisisesest venestamise ohust, ometi seda teeme. Tänaste probleemide lahendamise asemel sobrame minevikus, mille sisuna kujutame venelaste vägivalda eestlaste kallal. Tegelikult tuleks rääkida kommunistlikust vägivallast, mis muserdas kõiki „vennalikus“ liidus elanud rahvaid, ka venelasi.
Populaarse raadiojaama saatesarjas „Keskpäevatund“ kuulsin täiesti arukate inimeste täiesti tõsimeelset arvamust, et Vene-Saksa gaasitoru Läänemerre paigutamisega nõustudes lõid soomlased meile noa selga. Järelikult tegid seda ka rootslased ja taanlased, rääkimata torulepingu osapooltest sakslastest ja venelastest. On ikka lurjused! Samal ajal pole ma halajate suust kordagi kuulnud tõdemust, et gaasi on ju vaja Euroopa Liidule, kuhu meiegi kuulume. Kui tahate, on see energiajulgeoleku üks komponente ... Juba kuulen end reeturiks sõimatavat. Meie ju mõistame energiajugeoleku all seda, et kõik Venemaalt voolava kraanid on kinni keeratud. Lausa õnn oleks saada gaasi purudiktaatorlikust Türkmenistanist ja ... Peaaegu oleksin lisanunud „Põhja-Koreast“, kuid kahjuks seda maavara seal ei ole.
Prantsusmaa ja Venemaa kaubavahetuse asjus oleme paranoilise kisa tõstnud nii suureks, et NATO peasekretär Rasmussen oli sunnitud meid rahustama: NATO riigilt ostetud laevu ühegi NATO riigi vastu ei kasutatata. Järsku ongi nii. Kes tahab, ärgu uskugu ja nutku edasi. Vaba inimene vabal maal võib teha, mida süda kutsub.
Mina igatahes olen äratundmisele jõudnud, et rahvusliku julgeoleku tagamiseks oleks kasulikum tegelda selliste asjadega nagu soolise võrdõiguslikkuse tagamine töösuhetes.
Friday, February 5, 2010
Idiotism – religioosne pluss poliitiline
Infoagentuurid on teatanud jahmatavast teost, aumõrvast Türgis, riigis, kes tahab astuda Euroopa Liitu. Kahtlen, kas sõnad „au“ ja „mõrv“ on üldse kokkupandavad, sest mõisteid, mis oleksid rohkem vastandlikud, on võimatu leida. Kellele tegi au 16-aastase neiu matmine elusalt, noore elu vägivaldne lõpetamine inimsusevastaseid religioosseid tavasid järgides? Mitte kellelegi. Maailma kohal kaigub viha ja hukkamõist.
Pärast sellise islamistlikku idiotismi kajastava uudise lugemist kangastus minu kujutluses kunagine neidude ja naiste elusalt põletamine tuleriidal, sealhulgas Maarjamaal. Tolle nähtuse tõukejõud oli siiski teine, nimelt kristlik idiotism. Piisas kiriklikele võimuritele arvamuse edastamisest, et naabrinaine on nõid, ja tema tee tuleriidale oli enam kui kindel. Kangesti meenutab see Siberi-teele suundunud stalinlike loomavagunite täitmise üht meetodit – pealekaebamist.
Näete, mõttekäik jõudis kiiresti religioosse idiotismi juurest poliitilise idiotismini ja sellest tulenevate kuritegudeni. Ju neil seos on üsna tugev. Pärtliöö ei erine põhimõtteliselt millegagi kristalliööst ja pikkade nugade ööst Kolmandas Reichis või kolmekümnendate aastate massilistest öistest vahistamistest NSV Liidus. Marurahvusliku ideoloogia kohaselt pidid miljonid inimesed, kaasa arvatud lapsed, surema ainult sellepärast, et nad kuulusid mingisse teise rahvusse. Kommunism tappis kuklalasu või sunnitööga miljoneid esimesel sotsialismimaal, Hiinas, Kambodžas (selles riigis pea pool elanikest) jm sel ettekäändel, et neil oli oma arvamus ja kommunistidele ebameeldiv sotsiaalne päritolu.
Totalitarismile omane vabaduse kägistamine pole sugugi veel minevikunähtuseks muutunud, ehkki natsismi ja kommunismi levitavaid suurriike vähemalt Euroopas enam ei ole. Vabadust kägistavad ka need, kes Afganistanis absurdsesse usupõhimõttesse klammerdunult võitlevad selle nimel, et tütarlapsed ei saaks õigust koolis käia. Vabadust kägistasid needki, kes meile tule ja mõõgaga ristiusku pähe määrisid. Ja ma ei näe mingit vahet Inkvisitsiooni, Gestapo ja KGB kuritegudes.
Pärast sellise islamistlikku idiotismi kajastava uudise lugemist kangastus minu kujutluses kunagine neidude ja naiste elusalt põletamine tuleriidal, sealhulgas Maarjamaal. Tolle nähtuse tõukejõud oli siiski teine, nimelt kristlik idiotism. Piisas kiriklikele võimuritele arvamuse edastamisest, et naabrinaine on nõid, ja tema tee tuleriidale oli enam kui kindel. Kangesti meenutab see Siberi-teele suundunud stalinlike loomavagunite täitmise üht meetodit – pealekaebamist.
Näete, mõttekäik jõudis kiiresti religioosse idiotismi juurest poliitilise idiotismini ja sellest tulenevate kuritegudeni. Ju neil seos on üsna tugev. Pärtliöö ei erine põhimõtteliselt millegagi kristalliööst ja pikkade nugade ööst Kolmandas Reichis või kolmekümnendate aastate massilistest öistest vahistamistest NSV Liidus. Marurahvusliku ideoloogia kohaselt pidid miljonid inimesed, kaasa arvatud lapsed, surema ainult sellepärast, et nad kuulusid mingisse teise rahvusse. Kommunism tappis kuklalasu või sunnitööga miljoneid esimesel sotsialismimaal, Hiinas, Kambodžas (selles riigis pea pool elanikest) jm sel ettekäändel, et neil oli oma arvamus ja kommunistidele ebameeldiv sotsiaalne päritolu.
Totalitarismile omane vabaduse kägistamine pole sugugi veel minevikunähtuseks muutunud, ehkki natsismi ja kommunismi levitavaid suurriike vähemalt Euroopas enam ei ole. Vabadust kägistavad ka need, kes Afganistanis absurdsesse usupõhimõttesse klammerdunult võitlevad selle nimel, et tütarlapsed ei saaks õigust koolis käia. Vabadust kägistasid needki, kes meile tule ja mõõgaga ristiusku pähe määrisid. Ja ma ei näe mingit vahet Inkvisitsiooni, Gestapo ja KGB kuritegudes.
Wednesday, February 3, 2010
101 Dalmaatsia koera Eestisse kippumas
Mine tea, miks, kuid 101 Dalmaatsia koera kipuvad Eesti asjadesse sekkuma. See, et meil on 101 parlamendikohta, nendesse muidugi ei puutu. Tähelepanu äratab aga selle arvu lembesuse levima hakkamine. Kuskil tahetakse teoseid 101 märgi all hakata välja andma, mõni mees on leidnud Eesti ajaloost 101 tähtsündmust jne. Kas tegemist on mingi uue maagiaga?
Wednesday, November 4, 2009
Klähvijatel sabad lidus
Niisiis on ägedate klähvimiste saatel ettevalmistatud ettevõtmine teoks saanud: Tallinnas võtab võimuohjad vasaktsentri liberaalide ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon. Allkirjad on antud ja kõned peetud.
Eriti tähendusrikkalt kõlasid SDE esimehe Jüri Pihli sõnad selle kohta, et vale on jagada erakondi ja nende valijaid valgeteks ja mustadeks. Ometi olid varem sotsid ja neist tühine vähemus on praegugi sellise jagamisega (autor paremkonservatiiv Tõnis Palts) vaikimisi nõus. Eks aeg õpeta nii mõndagi.
Eile kasutati Kanal 2 reporterisaates veel üht raskekaalulist terminit - „õige“. Vaatajatelt küsiti: kas Pihli ja Savisaare liit Tallinnas on õige asi? Mina kui televaataja ei saa küll aru, mida selle õige all mõeldakse. Kas koalitsioonide moodustamine üldse tuleb kahtluse alla seada? Kas ka koalitsioonid jagunevad õigeteks ja valedeks? Või oli vale see, et läbirääkimised toimusid täiesti demokraatlikult ja kõiki otsuseid rehitsesid põhjalikult mõlema erakonna Tallinna esindused? Ilmselt on hädaldamise ainus põhjus selles, et kaob võimalus süüdistada linnavalitsust kõigis surmapattudes tema üheparteilisuse pärast.
Tallinna volikogu valimised on ammu määdas, aga klähvimine on jätkunud valimisvõitluse vaimus. Ehkki linnavalitsusliidu tegemine seda veelgi ägestas, ei jää pärast koalitsioonilepingu allkirjastamist klähvijatel muud üle, kui sabad lidusse tõmmata.
Eriti tähendusrikkalt kõlasid SDE esimehe Jüri Pihli sõnad selle kohta, et vale on jagada erakondi ja nende valijaid valgeteks ja mustadeks. Ometi olid varem sotsid ja neist tühine vähemus on praegugi sellise jagamisega (autor paremkonservatiiv Tõnis Palts) vaikimisi nõus. Eks aeg õpeta nii mõndagi.
Eile kasutati Kanal 2 reporterisaates veel üht raskekaalulist terminit - „õige“. Vaatajatelt küsiti: kas Pihli ja Savisaare liit Tallinnas on õige asi? Mina kui televaataja ei saa küll aru, mida selle õige all mõeldakse. Kas koalitsioonide moodustamine üldse tuleb kahtluse alla seada? Kas ka koalitsioonid jagunevad õigeteks ja valedeks? Või oli vale see, et läbirääkimised toimusid täiesti demokraatlikult ja kõiki otsuseid rehitsesid põhjalikult mõlema erakonna Tallinna esindused? Ilmselt on hädaldamise ainus põhjus selles, et kaob võimalus süüdistada linnavalitsust kõigis surmapattudes tema üheparteilisuse pärast.
Tallinna volikogu valimised on ammu määdas, aga klähvimine on jätkunud valimisvõitluse vaimus. Ehkki linnavalitsusliidu tegemine seda veelgi ägestas, ei jää pärast koalitsioonilepingu allkirjastamist klähvijatel muud üle, kui sabad lidusse tõmmata.
Friday, October 9, 2009
Kui juba saatejuhid nördivad ...
... siis on ikka tõesti midagi väga tõsist lahti. Eriti kui tegemist on maailmakuulsa Vikerraadioga, kus nii mõnegi ajakirjaniku erapooletus on asendunud kindla poliitilise hoiakuga, mida avali sui eetrisse paisatakse. Täna siis teatati uhkelt, et USA presidendile Nobeli preemia määramine oli ennatlik. Sellega astuti Obamale õpetussõnu saatnud Mart Laari ja teatud pundi arvamusliidrite leeri. Ikkagi on ju suur au pürgida sama kuulsaks, kui on poliitikud, pealegi säärased poliitikud, kes jagavad maailma asju paremini kui USA, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja teiste suurriikide juhid. Kuuldavasti on ka üks kunstnik võtnud nõuks Eesti kindlameelsete tegelaste tarkust ülistada ning Repinist eeskuju võttes asunud lõuendile panema maali "Laarlased kirjutavad kirja Obamale".
Keda siis Obamale rahupreemia määramine nördima paneb? Mõistagi neid, kes sõrme otsaski ei salli pingete taandumist läänemaaima ja Venemaa suhetes. See oli ju Obama, kes ütles, et ta tahab näha edukat Venemaad. See oli ju Obama, kes Bushi raketikilbi rajamise otsuse Looja karja saatis. See on ju Obama, kes tuumarelva Maa pealt pühkimist pooldab. Ja nüüd määratakse talle Nobeli rahupreemia! Mis küll selliste arengute jätkudes saab väikesest Eestist!
Keda siis Obamale rahupreemia määramine nördima paneb? Mõistagi neid, kes sõrme otsaski ei salli pingete taandumist läänemaaima ja Venemaa suhetes. See oli ju Obama, kes ütles, et ta tahab näha edukat Venemaad. See oli ju Obama, kes Bushi raketikilbi rajamise otsuse Looja karja saatis. See on ju Obama, kes tuumarelva Maa pealt pühkimist pooldab. Ja nüüd määratakse talle Nobeli rahupreemia! Mis küll selliste arengute jätkudes saab väikesest Eestist!
Tuesday, July 28, 2009
Laest võetud samastus
Laest on mida tahes mugav võtta. Pole karta hukkamõistu, sest oled pööranud pilgu taeva poole, kust alati võid loota andestust. Küllap lootis seda ka meie üks tuntumaid arvamusliidreid Anvar Samost, kui ta kuumal suvepäeval R2 stuudiosse varju läinuna paiskas eetrisse süüdistuse nende eestlaste näkku, kellele Harjumäel püsti pandud võidusammas (alias Ivan Orava hauasammas) ei meeldi. Tema arvates ei meeldi nendele inimestele nii või teisiti ka Eesti Vabariik. Kas Eesti Vabariigil on tõesti puhtkristlik identiteet? Kas eestlane on nii jäägitult seotud ristiga, et igaühe, kellele see sümbol ei meeldi, peavad rahvuskaaslased tembeldama mustaks lambaks? Kas taara- ja maausulised tuleks kommunistide kombel kuulutada rahvavaenlasteks? Ja seda praeguses demokraatlikus ühiskonnas! Igatahes muistsed vabadusvõitlejad ja Võnnu all Teutooni ordu järeltulijaid pekstes Eesti iseseisvuse nimel elu andnud pööravad seda kuuldes end hauas ringi.
Nagu juba tüütuseni pikaks veninud diskussioonides korduvalt on rõhutatud, ei ole asi selles, et keegi oleks põhimõtteliseltVabadussõja võidusamba vastu. Ollakse diletantliku kunstivaba lahenduse vastu. Nõus ei olda sellega, et rinnas kantava aumärgi omaaegse tavapärase kujunduse tänapäeva linnaruumi andetu ülekandmise tulemusena on sündinud ümbrust võõrahõnguliselt rõhuv monstrum. Hauasammas ei saa olla vabaduse ja rõõmu sümbol. Tehti ju selle avamiselgi panus hardameelsusele, mitte õnnetundele. Jah, langenute ees tuleb langetada pea. Kuid sealjuures ei tohiks unustada, et vaba isamaa on meie õnn ja rõõm.
Nagu juba tüütuseni pikaks veninud diskussioonides korduvalt on rõhutatud, ei ole asi selles, et keegi oleks põhimõtteliseltVabadussõja võidusamba vastu. Ollakse diletantliku kunstivaba lahenduse vastu. Nõus ei olda sellega, et rinnas kantava aumärgi omaaegse tavapärase kujunduse tänapäeva linnaruumi andetu ülekandmise tulemusena on sündinud ümbrust võõrahõnguliselt rõhuv monstrum. Hauasammas ei saa olla vabaduse ja rõõmu sümbol. Tehti ju selle avamiselgi panus hardameelsusele, mitte õnnetundele. Jah, langenute ees tuleb langetada pea. Kuid sealjuures ei tohiks unustada, et vaba isamaa on meie õnn ja rõõm.
Subscribe to:
Posts (Atom)