Lugesin Rein Ruutsoo tundeelamuslikku lugu Erna-hullusest. Taastatud vabadusajal harrastatavate hulluste seas pole see ajupesuvõte mingi eriline nähtus. Okupatsioonide päevil on ju eestlane piisavalt tunda saanud, mida tähendavad professor Ruutsoo mainitud Goebbelsi õpetussõnad: igas vales peab olema niipalju tõde, et vale laiali ei vajuks.
Erna nägu on pikemalt arutlemata selge, nagu ka professori arvamusartikkel veenvalt näitab. Hoopis keerulisem on ära arvata, mis nägu on preambul. Hoolimata sellest, et isegi president selle "äraostmatute" sünnitise näos kahtlast pilku on märganud, raiub peaminister nagu rauda: preambul on hea. See, kas ta on hea või halb, pole üldse mingi probleem. Küsimus on selles, kas teda on vaja või mitte, kas ta on kohane või kohatu. Pearu ja Andres ei vaielnud selle üle, kas kraav on hea või halb, vaid selle üle, mida too rajatis endaga kaasa toob.
Vargamäe piiritülide vaimu on mõned poliitikud tassinud riike lahutavatele joontele. Saagu, saagu, ma sajatan! Meid viib edasi ainult see, kui Euroopa arvamusele sülitades oleme Pearu kombel "sirgeseljalised"! Äkki jõuame nii hoopis mülkasse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment