Vabadus end kallutada

Bastille'i vaallutmise aastapäeva hommikul ei kuulnud ma ERR-i diktorite suust midagi prantslastest ega nende suurest rahvuspühast. Küll aga korrati tunnist tundi varjamatust heameelest reibastunud häälega teadet, et USA demokraadist presidendikandidaadi Barack Obama edumaa vabariiklasest presidendikandidaadi John McCaini ees on 15 protsendilt kahanenud 3 protsendini. Minule ei olnud see uudiseks toetuse kahanemise mõttes, vaid seetõttu, et varem vahemaa üldse nii suur on olnud. Meie meedia ju sellest ei piiksanudki. Kuid nüüd, edu kahanemise puhul oleks nagu vesi pahinal paisu tagant lahti pääsenud. Mõelge ometi, kõik ei ole veel kadunud! Tekkinud on lootus, et võidab ... Kes? Vana stagnant. Midagi muud ei oska ma McCaini kohta öelda. Mägede taga pole enam aeg, mil tal on võimalik teises ilmas kohtuda Leond Brežneviga. Kindlasti on neil paljustki omavahel rääkida, peamise teemana muidugi sellest, kuidas uuendustele vastu seista. ERR-i diktorite rõõm aga näitab, et ka vabal meedial on vabadus end kallutada.