Eesti õnnitleb Gerd Kanterit suurvõidu puhul. Vikerraadio teatel sai ta maailmameistriks Oosakas. Ahjaa! Tuleb tuttav ette: umbes selline nimi on Jaapani linnal Osakal, mida siiani on hääldatud ja hääldatakse ka Jaapanis rõhuga teisel silbil. Huvitav, mida säherduse "uuendusega" tahetakse rahvale öelda? Kas eeskuju on võetud maneerist, kuidas Marek Strandberg võõrsõnu hääldab, või sellest, kuidas lapsdiktorid isegi prantsuse nimesid kipuvad inglisepärase esirõhuga hääldama, või tahetakse maksku mis maksab erineda vene hääldusest? Sest valitsev hoiak on: Jumal hoidku meid igasuguse venepärasuse eest!
Igatahes pole Oosaka ainuke juhtum, kus rõhkudega on ümber käidud nagu pottsepp saviga. Kasahstani pealinn on Astana ja hääldatakse seda rõhuga viimasel silbil (Astanaa). Hiljutistes jalgpallireportaažides aga kuulsime kogu aeg Astaana meeskonnast. Leedu kettaheitekuulsust Aleknat nimetatakse tihti Aaleknaks. Ei, austatud härrased Erik Lillo ja Tiit Karuks, tegemist ei ole läti nimega, mida läti keele reeglite kohaselt peaks hääldama rõhuga esimesel silbil. Erinevalt läti ja eesti keelest on leedu keeles rõhk liikuv ja kõnealusel juhul eelviimasel silbil. Nii et keeli ei maksa segamini ajada. Autospordivõistluste reporteritele tuletaksin meelde, et rootsi ja norra keel on samuti omaette keeled. Suulbereid Norras ei tunta.
Omapärane leiutis on "ühendriiklane", mille kasutusala õnneks piirdub Vikerraadioga ja mis enamasti seondub eelmises lõigus mainitud härrasmeestega. USA sportlaste ameeriklasteks nimetamisest hoidutakse nagu katkust. Tingitud saab see olla vaid vähestest keelealastest ja kultuuriloolistest teadmistest. Arvatakse, et ameeriklaste all mõeldakse ainult Ameerika mandri elanikke. Kuid see "ainult" on eksitus. Iidamast-aadamast on teada, et mõisteid kasutatakse laiemas ja kitsamas tähenduses. Laiemalt võttes võib tõepoolest kõiki Põhja- ja Lõuna-Ameerika elanikke ameeriklasteks nimetada, kuid praktikas seda peaaegu üldse ei tehta. Kitsamas ja ainukasutatavas tähenduses on ameeriklane Ameerika Ühendriikide elanik ning ka seal kujunenud rahvuse nimetus. Ühendriiklane kõlab monstrumina. Mis küll juhtuks, kui konstrueeriksime selliseid jäledusi nagu "britirahvasteühenduslane", "nõukogudeliitlane", "šveitsikonföderatsioonlane" jne.
Visa järjekindlusega pakub Erik Lillo reeglivastast lauseehituslikku uuendust, pannes ikka ja alati aluse öeldise ette. Sellega eirab ta juba algklassides õpilaste pähe taotud lihtsat nõuet: KUI LAUSE ALGAB MÄÄRUSEGA, VAHETAVAD ALUS JA ÖELDIS OMA KOHAD.
Need olid mõned näited spordipajatuste keeleumbrohust. Mine võta kinni, kas see on siiras tahe keelt uuendada või pearulikust üledoseeritud enesehinnangust tulenev nähtus.
3 comments:
Olles ise AK töötaja tean, et nõuanne hääldada "Osaka" rõhuga esimesel silbil on ERR-i ametlik nõuanne ja selle esitas ERR-i ametlik kõnekunstiõpetaja. Ehk siis, kes ka tahaks hääldada "Osaka" rõhuga teisel silbil, läheks vastuollu ERR-i ametlikult kindlaksmääratud hääldamiskorraga. Ehk veel lihtsamalt: meie, ERR-i töötajad, oleme KOHUSTATUD hääldama Osaka rõhuga esimesel silbil. Sestap ei maksa eetrihääli süüdistada - nad teevad seda, mida neil teha küll otseselt ei kästa, aga soovitatakse.
Samas ei ole mul põhjust kahelda meie kõnekunstiõpetaja pädevuses. Ehk äkki siiski on rõhk esimesel silbil?
ÕSi kohanimeloendit võiks ka vaadata, seal on täiesti selgelt kirjas hääldus [oosaka]. Ma usun, et see ei ole laest võetud...
TEGELIKULT ei ole jaapani keele puhul enamasti üldse eriliselt rõhutatud silpe. Ja Osaka hääldatakse päris kindlasti natuke pikema O-ga, aga siiski mitte väga hullult venitatult. Raudkindel on aga see, et tegu ei ole O-SAA-ka linnaga! Teine silp on ehk veidi kõrgemal hääletoonil öeldud, aga mitte pikem kui esimene.
Mind häirib pigem Ba-RUU-to. Jaapanlased ise ütlevad tema kohta pigem Barto, sest jaapani keeles ei hääldu U-täht peaaegu kunagi täiesti kuuldavalt välja.
Post a Comment