Keelehoiust tõupuhastuseni

Kuku raadio sarja „Vanamehed kolmandalt“ järjekordses saates küsis Ülle Madise Ilmar Tomuskilt, mida tema kui Keeleinspektsiooni peadirektor arvab mitmete vene intellektuaalide väidetest, et keelevalvurite tegevus näiteks Ida-Virumaal ässitab sealseid inimesi Eesti riigi vastu. Härra Tomusk ei leidnud selles midagi hirmuäratavat, andes mõista, et inspektsioon ise seadusi ei tee, vaid täidab seaduste nõudeid.
Seadused on muidugi tugev argument ja nendele osutamine igati õigustatud. Kuid küsida võib ka nii: kas seadustes paika pandud range rahvuskesksus, mis ühtlasi tähendab riigikeeleoskuse karmi nõudmist, on ikka 21. sajandi demokraatlikus riigis kõige õigem suundumus? Õiguskantsler Indrek Tederi seisukoht on ühene: ühiskonna ühendaja peaks olema kodakondsus, mitte rahvus.
Õiguskantsler on juba kahes avalikus esinemises – viimati Tallinna Ülikoolis peetud ettekandes – juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti riik on liiga rahvuskeskne ning üle peaks minema kodanikukesksele riigimõtlemisele. Ometi pole see meedias laialdasemat mõttevahetust esile kutsunud, kui paar tosinat sülge pritsivat netikommentaari välja arvata. Riigikogu õiguskomisjoni esimees Väino Linde ütles telereporterile muigel näol midagi ebamääraselt kodanikukesksust toetavat, mis rohkem kõlas hüüatusena tuntud poplaulust: räägi. räägi, me räägime veel!
Jutt pole sugugi sellest, nagu tahaks õiguskantsler maha teha Eesti riikluse igikestvuse põhiseaduslikke põhimõtteid. Tema sõnul on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ülim ja realistlik eesmärk, kuid selle teenistusse tuleb valida õiged ja ajakohased riigiõiguslikud vahendid. Rahvuskeskne riigimõtlemine tekitab ohu käsitleda asju liiga kitsalt. Põhiseaduslikus filosoofias peame esikohale seadma kantiliku idee kõigi kodanike võrdsusest oma vabaduse teostamisel.
Isegi Jüri Adams, kelle rahvuslikus meelsuses ei kahtle ükski eestlane, ütles eelmainitud raadiosaates: „Ma ei ole päris kindel, kas see, mida Eesti riik praegu venekeelses koolihariduses teeb, püüdes sisse viia mõnede ainete õpetamist eesti keeles, on parim lahendus. Olen alati arvanud, et seda sorti sundimised, nagu vähemalt Eesti ajalugu õpetab, viivad uute vaenlaste kasvatamisele. Poliitikas tuleb ikkagi järgida Jeesuse õpetust: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks.“
Niisiis, karm pole üksnes keelepoliitika, vaid karmid on ka dialektikaseadused. Nende kohaselt liigne rahvuskesksus rahvusluse edenemisele kasuks ei tule.
Keelehoid pole siiski ainus valdkond, kus vinti üle keeratakse. Kodumaise kapitaliga ümberkäimises käske ja keelde jagajate hiljuti üllitatud manifest juhib muu hulgas inimeste mõtted sellele, et Eesti riigile oleks kasulik tegelda tõupuhastusega. Ettepanek muuta kõrgharidus täielikult tasuliseks ei tähenda ju mitte midagi muud. Arvatakse, et laste anded arenevad just jõukates peredes, kus lisaks kõikvõimalikele hüvedele saadakse ka mitu korda suuremat vanemapalka kui vaesusepiiril elavates peredes. Samal ajal unustatakse, et suurte rahadega võib end ülikoolist läbi vedada andetugi rikkurivõsu, aga andekas vaene sinna ei pääse.

Võrdõiguslikkusest ja minevikutotrustest

August on alanud, kuid rannasuvi kestab. Olen püüdnud suviti ikka Pärnus olla, sest soojemat merevett annab otsida. Tavapäraselt meeldiv on rannaelugi, kui mõned totalitarismist pärinevad harjumused välja arvata.
Üks võrratuid lõunamerelikke suvepäevi selgi nädalal tuletas meelde, et kõigele heale vaatamata on midagi siiski valesti. Üüratult pika naisteranna tagumisse otsa veeres kaherattalise elektrisõidukiga elegantselt korravalvurist näitsik ja hakkas seal olevaid paljaid mehi, sealhulgas perekondadega peesitavaid, metsikuma, kõvapinnaselise rannariba poole ajama. Kombluspolitseinikke mängivad prouad olevat mobiiltelefoniga helistanud, et nendel on ainuõigus end alasti võtta ja mingeid mehepoegi nad siin läheduses näha ei taha.
Muidugi algas väitlus, millesse teiste meeste hulgas sekkus ka üks sealsamas lastega viibiv läänelike maneeridega välismaalasest härra. „Kas demokraatlikus riigis on tõesti suur patt võtta alastisupluse kohast 20 meetrit endale, et seal pereliikmete hulgas tunda end võrdväärsena naistega, kellele jääb niigi poolekilomeetrine ranna parima liiva, profiili ja põõsastikuga ala?“ küsisid nad.
Arvan, et küsimus oli esitatud täiesti õigustatult. Naisterand kui selline tundub üldse olevat silmakirjalikku moraalitsemist viljelenud nõukogude aja jäänuk. Läänes soolist diskrimineerimist ei tunta, seal on nudistide ja naturistide rannad, kus naiste ja meeste vahel vahet ei tehta. Totalitaarriigis püüti hirmuvärinal hoiduda isegi seotud silmadega naisterannast veepiiril läbi minemast. Miilitsad olnuksid kohe platsis. Nüüd õnneks keelab asjaõigusseadus, mida mul 1993. aastal oli au keeleliselt toimetada, kallasraja sulgemise, olgu ettekääne milline tahes.
Kompromissettepanekuna pakuksin siiski välja naisteranna kui muinsuskaitselise tähtsusega traditsioonilise nähtuse allesjäämise, kuid lühemas ulatuses. Selle taga võiks alata tähistatud nudistide rand, kus valitseks vabale ühiskonnale omane võrdõiguslikkus ja kus poleks vaja karta äraajamist.

Kas euro võtab eestlastelt midagi ära?

Euro niisiis tuleb. Teade tegi rõõmu, kuid kahjuks mitte kõigile. Ainult 45-protsendiline toetus paneb mind küll eestlasena häbi tundma. Kas kuulujuttude tõena võtmine ja võõrapelglik eneseupitus kipuvad tõesti mõistusehäält varjutama?
Kodukootud filosoofidel on käed tööd täis. Õõnsate juttude kõrval Eesti mahamüümisest ja rahvuslike huvide reetmisest on õhku paisatud „avastus“, et Eestist saab kõige vaesem eurotsooni riik. Jääb arusaamatuks, milles meid sellega tahetakse veenda. Ei tee ju eurost loobumine eestlasi kibekiiresti rikkamaks. Pigem astuksime allakäigutrepile, sest koos euroga loobuksime ka konkurentsivõime tõusust ja uute töökohtade tekkimisest.
Rahvuslike huvide lihtsustatud käsitlus ei vii kuhugi mujale kui nende huvide vastasele tegutsemisele. Nii mõnegi eeldatavalt rahvuslust kaitsva väikepartei eurovastasus on tõuganud neid ühte paati üleilmastumisvastaste märatsejatega ehk teisisõnu nendega, kes marksistide kombel kapitalismile lõppu tegema kutsudes tegelikult astuvad välja demokraatliku majandus- ja elukorralduse, sealhulgas mõistuspärase rahvusriikluse vastu.
Pehmemat võõrapelgust kumab läbi nendegi avaldustest, kes püüavad pereheitmistest nõrgenenud Rahvaliitu uuele hingamisele turgutada. Tsentrist paremal olevana juhinduvat nimetatud erakond eelkõige rahvuslikest väärtustest. Tehakse kõik ettevõtluse, eriti keskmise ja väikeettevõtluse arendamiseks, kuid sealjuures lähtutakse kindlalt Eesti huvidest. Üle poole ettevõtetest peavad kuuluma rahvuslikule kapitalile. Midagi väga üllatavat nendes ütlemistes pole, sest Rahvaliidu ideoloogilises arsenalis on kunagi juba olnud Eesti krooni kaitsmise loosung.
Niisiis armas vaba turumajandus, sulle tahetakse hakata tegema piiranguid ja seda Eesti huvides. Tegelikult aga ei ole protektsionistlikel meetmetel midagi ühist rahvuslike huvidega. Kui hakkame välisinvesteeringutele tingimusi seadma, kapitali, kaupade ja tööjõu vaba liikumist takistama, ei tegele me mitte millegi muuga kui oma majanduse kahjustamisega. Sellises olukorras ei saa ju õilmitseda ka rahvuslikud väärtused.
Kunagisest ETV Foorumi saatest on mulle meelde jäänud ühe lihaühingu esindaja sõnad, et Eesti siga tuleb ära süüa Eestis. See mees läks välisinvesteeringutele lae seadmise propageerijatest veelgi kaugemale: pangem ekspordilegi päitsed pähe. Mis oleks meist küll saanud, kui taasiseseisvumise järel kapslisse sulgumise mõtted peale oleksid jäänud!
13 aastat tagasi 16. juulil kutsuti Balti riikidest esimesena just Eesti Euroopa Liiduga ühinemise üle peetavate läbirääkimiste laua taha. Nüüd läheme baltlastest esimesena eurotsooni. Kui sellist edu ei saa rahvale kärbeste pähe ajajate arvates pidada Eesti huvidega kooskõlas olevaks, siis mis see on?

Paremdogmaatikute katse ristata jaburust ja seadusandlust

Juhtusin Klassikaraadios järelkuulama Ignar Fjuki toimetatava saatesarja „Räägivad“ lugu riigist, omavalitsusest ja kodanikust. Kahe käega võin allkirja anda Anvar Samosti arvamusele, et Riigikogu koalitsioonipoliitikute kava keelustada kättemaksuks Tallinnale kogu Eestis omavalitsuste seaduslik müügimaksu kehtestamise õigus on täiesti jabur. Samuti olen nõus teise saatekülalise Meelis Atoneni väitega, et müügimaks on jäägitult mõislik ja üldse mitte diskuteeritav asi.
Ainult mõistuse hääleks saab pidada saatejuhi tähelepanekut, et Tallinna müügimaks on omamoodi pahupidine regionaalpoliitiline meede. On ju Tallinna supermarketites toiduainete hinnad riigi odavaimad. Suviti Pärnu kandis elades ja ringi kolades olen omal nahal tunda saanud, kuidas kaugus keskusest piimaliitri hinda kasvatab. Kuidagi nagu loomuvastane nähtus, mida taunima siiski ei kiputa. Kellelgi pole mõttesse tulnud ebanormaalseks pidada sedagi, kuidas tuhanded Harjumaa ja kaugemategi paikade elanikud täiesti tasuta pealinna infrastruktuuri kasutavad. Kuid jäägu need tõsiasjad aja arutada.
Linnade Liit on pöördunud Riigikogu poole ettepanekuga müügimaksu keelustavat eelnõu mitte menetleda, sest majandussurutise olukorras oleks selline seaduseparandus täiesti kohatu Eks peagi näeme, kas Riigikogu juhatus ikka saab aru, et Tallinna rahanduslik põhjalaskmine muudaks kogu riigi Kreeka-taoliseks hädavareseks ja euro kasutuselevõtt peatataks. Katse Tallinnale Kreekat teha on hullem kui jaburus.
Mis eelnõu autorite peas õieti toimub? Kujutame ette, mis oleks juhtunud, kui mõnel mõisapoiste parve uputanud Paunvere koolijütsil oleks tekkinud mõte lasta parv põhja koos parvetajatega. Välja oleks mõeldud viis, kuidas seda teha, ning põõsastesse ootama jäädud. Parve täitumise järel oleks käinud raks ja jõgi täitunuks surmahirmus rabelevate noorhärradega. Just midagi sellist lootsid saavutada ka keelueelnõu algatamisest linnapea juubelisünnipäeval teatanud Riigikogu liikmed.
Kuigi linnavalitsuse kavatsus müügimaks kehtestada oli ammuilma teada, oodati ära, millal jõusse astuvad maksu haldamise kokkulepped Maksu- ja Tolliametiga, linn võtab tööle asjakohased ametnikud ning jõuab teha muid kulutusi. Alles siis leiti end Kalevipoja väärilisteks tegudeks küps olevat ja raksati rusikaga.
Huvitav, kas Pentuse-Reinsalu paktiga ühinenud Riigikogu liikmeid president Toomas Hendrik Ilvese arvamus põrmugi ei huvita? Kui nad seni pole kuulnud, siis võtku vähemalt nüüd teadmiseks, et meie riigipea on seadusandluse kasutamise poliitilise võitluse malakana selgesõnaliselt hukka mõistnud.

Rahvaliidu parempoolsus – müüt või suitsukate?

Vanameelsetel Rahvaliidu liikmetel on õnnestunud blokeerida mõjuka ühendpartei tekkimine SDE-ga ühinemise teel. Nad püüavad kõigest väest vastanduda sotsiaaldemokraatidele, sattudes poliitilises retoorikas rägastikesse, kust selgust otsi tikutulega. Auesimees Arnold Rüütel kordab tuntud fraasi, et Rahvaliit on paremtsentristlik rahvuslik-konservatiivne erakond, kuid ... See, mis tuleb pärast sõna „kuid“, pole just eriti originaalne, aga kukalt kratsima sunnib ometi.
Niisiis, paremal küll, rahvuslik ja alalhoidlik kah, kuid samal ajal hooliv tööinimeste suhtes. Sellega nagu osutatakse asjaolule, et Rahvaliidu parempoolsus ja rahvuslik konservatiivsus on kuidagi erilised, sisaldades ka osiseid, mis sama mõõtu poliitilistel kooslustel puuduvad. Sotsiaaldemokraadid ärgu püüdkugi oma vasakpoolsuses rahva tõeliste huvide esindajate seltsi tikkuda, nemad ei saa olla ühtaegu paremrahvuslased ja skaala vasemal poolel mängijad. Rahvaliit saab küll, nimetatagu teda peremeeste või popside, kulakute või kolhoosiesimeeste parteiks. Tema tublid veteranliikmed on kunagisse sotsialistlikku suurpõllundusse panustamisega ja maarahvale töö andmisega kõik patud lunastanud.
Arvo Sirendi otsib tuge veelgi kaugemast minevikust, samastades Rahvaliitu ja juba Eesti Vabariigi sünniaegadel tegutsenud Maaliitu. Ainult Maaliit teadis, mida rahvas tegelikult vajab, sotsid aga näiteks olevat soostunud koostööd tegema Saksa okupantidega. Tõe huvides tuletagem siiski meelde, et esimestes Eesti parlamentides olid vasakerakonnad ülekaalus. Nende osa end iseseisvaks võidelnud riigile tähtsate otsuste tegemisel ja reformide elluviimisel oli väga suur.
Aga tuleme tagasi selle „kuid“ juurde. Kas siis parempoolsus ja rahvuslikkus on paratamatult vastuolus tööinimeste huvidega? IRL ja Reformierakond ilmselt nii ei arva ega sotsiaalse progressi vastaselt ka ei tegutse. Erinevus on lihtsalt meetodites, kuidas heaoluühiskonna poole liikuda. Rahvaliitlaste seniste tegude järgi otsustades on nad pigem siiski vasak- kui paremtsentristid. Ühinemiskartuses tuldi välja parempoolsuse rõhutamisega, mis on vaid müüt või suitsukate.
Kunagi ajakirjandust õppiva tudengina praktikal olles sain ülesande kirjutada Lev Tolstoi ümmarguse sünniaastapäeva tähistamisest Draamateatris. Suitsetamisruumis nägin Juhan Smuuli väikse seltskonnaga elavalt juttu ajamas. Kõrvu jäid tema sõnad: senikaua kui meie külades eesti keelt räägitakse, ei kao eesti rahvas kuhugi. Kas sellise arvamuse avaldamine annab piisavalt põhjust pidada kommunistist kirjanikku konservatiivseks rahvuslaseks? Ilmselt mitte.

Oo Robin Hoodi keel, võta mind jäägitult!

Sattusin juhuslikult Vikerraadio hommikusaate lõigule, kus soovitati e-kirjad saata aadressil viker@irr.ee. Mis i? Kuna ma varasemat juttu ei kuulnud, torkas esimese hooga pähe, et äkki kuulsin valesti kolmandat tähte ja tegemist on tuntud erakonna IRLiga. Kohe oli aga selge, et Vikerraadio saatejuht ajab siiski oma firma, st ERRi asja.
Kust siis see i, mis e asemel välja hüüti? Teadagi kust, ikka tollestsamast Robin Hoodi kodumaa keelest, mis juba tema vägitegude ajal Euroopas laialt levima hakkas. Nüüd siis on Maarjamaalgi hakatud eetamise asemel iitama. Ja see pole ainus näide kirjapildi ja häälduse lahkuajamise harrastusest. Kuku raadio keskpäevatunni saates öeldu kohaselt olevat Poola peaminister Donald Task, mitte Tusk, nagu Poolas kirjutatakse ja hääldatakse.
Nõukogude ajal oli igal eestlasel meie keelele väga tervistavalt mõjunud kaitserefleks vene keele mõjude vastu. Ajakirjanike Liidu keelesektsioon kujunes omamoodi vastupanuliikumise keskuseks. Nüüd aga jahume eesti keelest kui mingist tülikast kärbsest, kes nõuab eluõigust interneti avarustel, säilimist kõrgkoolide auditooriumides ja teadustöödes, enda korrektset kasutamist nii tänaval kui kohtusaalis. „Kas kõike seda jama pikas perspektiivis ongi vaja, inglise keelega tsipa lihtsam,“ arvavad mõned ennast targaks pidavad tegelased. Neid ei huvita põrmugi see, et hiljuti lisati põhiseadusse eriline keele kaitset käsitlev klausel.
Midagi pole teha. Koogutame siis edasi ja võtame lahke naeratusega vastu kõike, mida Robin Hoodi keel pakub. Andume talle jäägitult. Kirjutame tööd otsides siiviisid (ehkki CV pärineb ladina keelest) ja mängime siidiplaate (ehkki siidile võib küll trükkida, kuid mitte muusikat salvestada). Okei!

Oravate peas põleb müts

Oravad on teinud järjekordse meeleheitliku katse Tallinna koalitsiooni kangutamiseks ja kas või pisemategi eelduste loomiseks, et ise pealinnas võimule tulla. Senised seadustega manipuleerimised koos meelsussõbrast erakonnaga on ju jõuetuina hääbunud nagu konnatiigi ummiklained. Nüüd siis meisterdati linnavalitsuse jaoks valmis järjekordne haisupomm. Oravast sotsiaalminister andis välja määruse, mille kohese täitmata jätmise korral ei pääse pealinna pealekasvavad lapsed lähiaastatel enam lasteaeda. Nad pääseksid sinna ainult siis, kui linnavalitsus annaks jalamaid 900 miljonit krooni uute lasteaedade ehitamiseks ja need paari kuuga püsti pandaks.
Saite nüüd! Vingerdage välja, kuidas tahate! Rahvas teid enam volikokku ei vali. Sellise alatooniga parastus õhkus sotsiaalministri intervjuust Kuku raadiole, mille küsitleja teda igati julgustas endas kindel olema. See, et masule vaatamata on lasteaiad suudetud siiski rahuldavalt töös hoida, kõrge riigiametniku tähelepanu ei pälvinud. Oma jutuga meenutas ta põleva mütsiga tuntud tegelast, kes karjub: „Võtke varas kinni!“